Möödunud päevad on möödunud tormiliselt - nädalavahetusel sai töö tõttu pool Eestit läbi rännatud ning seetõttu pole siia jaksanud ka tähtsatest sündmustest kirjutada. Lisaks kimbutab köha - väga jube köha, mis ei lase elada ega magada.
Aga võtan end nüüd kätte ja hakkan jupikaupa sündmusi taastama.
Üks olulisemaid möödunud nädalavahetuse märksõnu oli ju Teeme ära.
Tegin minagi - pere korraldusel sattusin Keila-Joale. Suvilate külje alla.
Ja see pilt pani tegelikult ahastama - meie piirkonnas oli väidetavalt kaardistatud 9 tonni prügi ja nii see seal ilmselt oli ka. Uskumatu, et inimesed elavad ja suvitavad niiviisi rõõmsalt, endal aiatagused sitased.
Muidugi see meie piirkond oli vist Eesti üks räpasemaid - igatahes said prügisorteerimiskotid otsa enne meie lipujaama jõudmist ning olmeprügi kottegi jagus napilt. Et töö ei jääks tegemata, sai Keila-Joa pood meeskonnaliikmete poolt prügikottidest tühjaks ostetud.
Selle külje pealt tekkis küll tunne (kuuldes, et ka mujal Eestis värvilisi kotte nappis), et korraldajad oleksid võinud telekas kaunite värviliste kottide näitamise asemel öelda, et iga vabatahtlik võtab kümme kotti kaasa.
Ja uskumatu, mida inimesed kõike metsa ei vii! Igatahes leidsime sealt kõike, mis maailmas üldse olemas on.
Aga mulle meeldis see üritus ja olen valmis teinegi kord kaasa lööma. Ja öösel Tallinnast Järvamaa poole sõites oli tunne, et Eestimaa on puhtam küll. See tunne kestis pühapäeval mööda Piibe maanteed Tartugi poole sõites...
Tublid olime ja ära tegime! Peaaegu - sest kuuldavasti on koristamist vajavaid kohti veel...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar