Laupäeval võtsin koos lastega ette igaastaseks traditsiooniks kujunenud retke Norra allikatele. Tänavu selle vahega, et plaanisime sealt otse üle Jõeküla silla Tartu poole sõitma hakata.
Endla looduskaitseala oli lummav nagu ikka. Kohalikud orhideed ja kesksuviste taimede värviküllus, allikate kohal hiiliv udu ja meeletu vaikus.
Jõeküla silla peal kohtasime poissmeeste õhtu tähistajaid, kes ootasid järgi enda bussi, mis kuskil eemal oli kraavi sõitnud. Teeolud olid lakkamatust vihmast lihtsalt nii hullud.
Ja vähe sellest - ma olen ikka kohutavalt äge, et ilma kaardita mööda Eestit ringi rändan. Või noh, kui sa oled keset paksu metsa, ega see kaart ka tegelikult ei aita.
Ühesõnaga õnnestus meil totaalselt ära eksida. Sõitsime mööda jubedaid teid, hinges värin, kas auto ikka veab järjekordsest mülkast läbi, kilomeetreid ja kilomeetreid. Ainsad väljalükkajad oleksid ju mu armsad lapsed olnud.
Kuni lõpuks nägime lehmi - me pole eal lehmade üle nii palju rõõmustanud kui laupäeval. See ju tähendas pärast üksikuid lagunenud maju ja imelisi kohti tsivilisatsiooni saabumist!
Ja kui me minu arvestuste järgi pidanuksime metsast väljuma kuskil Piibe maanteel, siis tegelikkuses jõudsime välja Jõgeva-Põltsamaa maanteele. Täielik müstika!
1 kommentaar:
Ei olnud seal müstikat midagi. :) Teil õnnestus sõita kõige paremat teed pidi. Üle Jõeküla silla Piibe maanteele viib ainult üks tee (praegu kaardilt vaatasin) ja kui te selle oleksite leidnud, vaat see oleks olnud müstika. Aga tubli saavutusega on tegemist kindlasti! Jõudu!
Postita kommentaar