See tähendab, et külastada sai vaid ühte - Rõuge Maarja kirikut. Ma ei ole teps mitte pärit kristlikust perest ja veelgi enam, ajastule kohaselt hoiti lapsi kirikust kaugel. Mina ei tohtinud isegi pühapäevakooli minna.
Aga juba mõnedki aastad tunnen ma seletamatut poolehoidu mõnede maakirikute vastu. Minu kodukandis on mu lemmikuteks olnud juba aastaid Anna ja Järva-Madise kirikud.
Aga Võrumaal katsun ma võimalusel ikka Rõuge kirikust läbi astuda.
Sealne seletamatu hõng ja vaikselt olemine hakkab pihta juba ukselävel külitava kaltsuvaibaga. Ja jätkub sees kõikjal. Ja ma ei oska tegelikult öelda, mis on see tunne, mis mind seal valdab. Aga ma tean, et ma tunnen end seal hästi.
Tänavu ronisin esimest korda ka kirikutorni.
Teine minu lemmikkirik Võrumaal on Plaani kirik.
Olen selle ümber juba mitu suve kiibitsenud, kuid sisse sinna pole pääsenud. Sees seal õigupoolest ilmselt polegi midagi, sest nõuka ajal oli selles kirikus ladu.
Aga järgmisel aastal teen ma eeltööd ja üritan sinnagi pääseda. Enne kui hilja - minu üks lemmikuid, Vormsil asunud õigeusu kiriku keset ühistuhoovi jõudis näiteks ümber kukkuda. Enne kui ma mõne oma plaani teoks oleks teha jõudnud.
Aga lisaks hetkedele jäävad mulle tänavu Võrumaad meenutama kimp piparmünti ja musi mesi. Mis siis, et viimane on tegelikult Harjumaa mesilaste töö tulemusena valminud. Ja kui hästi läheb, satun sinna lähiajal veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar