Augusti teise poole hetkedest

Läksin oma puhkusega nii hoogu, et vahepeal jäi blogisissekannetesse suur auk. Tegelikult on see ju hea - suutsin end üle pika aja veidigi arvutimaailmast distantseeruda.
Panen nüüdsetel augusti viimastel tundidel mõned hetked siiski kirja, et oleks vähemalt endal hea aasta pärast lugeda.
-------------------
Kirjeldamata hetkedest on üks vahva õhtu see, kui paljud eestimaalased Märkamisaja nime kandval laulupeol ühtsust tunnetasid. Ma pean tunnistama, et ei vaadanud seda laulupidu isegi televiisorist mitte. Selle asemel läksin biopraktilise kreatiivsuse konverentsile (vol.2) kirjanike maja krüpti. Sündmus osutus suisa rahvusvaheliseks (üks pikk sõber osales koos kataloonlasega (loe:prantslasega) konverentsil telefonisilla kaudu otse hispaaniast). Ja mis oli raudselt kõige lahedam konverents, kus ma seni oma elu jooksul olen osalenud. Pidin paraku minagi jooksvalt ja loovalt seal esinema ettekandega, mis kandis pealkirja "Evegreen". Otseselt seotud selle teemaga. Üksikasjadesse ei laskuks, kuid järgmise taolise konverentsi saabudes valmistan ettekande ikka korralikult ja varakult ette :)

Taasiseseisvumispäeval võtsime ette teekonna pealinna poole, eesmärgiga sealt mõne päeva pärast Muhumaale minna. Viimane plaan luhtus, sest võõrustajal ilmnesid ootamatused, kuid ehk see oligi hea. Jäi üle pika aja mahti pealinnas ringi vaadata, Kärdi-Kertsi uued elupaigad üle kaeda ja nendega mõnusat juttu ajada ja lihtsalt
rahulikult olla.



Ja tänu sellele sain laupäeval teoks teha ühe ammuse unistuse - käia Türisalu pangal. Ja see, mida ma nägin, oli unistamist väärt. Just seal saavad taevas ja maa lihtsalt kokku ja kogu olemine on üksainus lõputu muinasjutt. Tänu heale ja piirkonda valdavale teejuhile veetsime aega ka panga all ja tegime seal väikese rännaku. Ma lähen sinna veel kindlasti tagasi!
Ning elus esimest korda tegime kiirreisi ka Paldiskisse ja Pakri poolsaare tippu. Otsisime üles ühe suure heinamaa, mis kunagi ilmselt oli lennuväli ja kust käidi Soomet pommitamas (hea, kui on palju ajaloolastest sõpru:)). Käisime Kloogal mälestusmärke kaemas. Ja veetsime ühe mõnusalt vaikse õhtu Väänas.

Ja vahepealsetelgi päevadel kõndisin ma kilomeetreid merekallast pidi, sest ei raatsinud oma vabu hetki bussiga sõitmise peale raisata. Ja hakkasin esimest korda elus mõtlema, et äkki peakski mõnda suure veega kalurikülla elama asuma.

Enne seda aga leidsin ka pealinnas vahvaid kohti. Koos lastega vanalinnas uidates jõudsime endalegi ootamatult lastekirjanduse keskusesse, mis oli väga armas ja soe paik. Soovitan kõigil lugemishimulistel lapsevanematel sealt läbi astuda! Lastega koos käisin ka loodus- (jääkaru Franzist on sinna topis tehtud. Ja üles kerkis küsimus - kas Lolo ja Pepe olid Adeelia või keiserpingviinid) ja tervishoiumuuseumis (kus oli peaaegu samasugune väljapanek nagu minu kooliajalgi, kuid lastele pakkus see tohutult avastamisrõõmu).

Minu isiklikud teed viisid mind aga kunsti kaema Vabaduse väljaku servas asuvatesse galeriidesse - kiikasin A. Pilari akvarellide näitust, Lola Liivati näitust, mis üle pika aja tekitas mus sooje tundeid abstraktse kunsti vastu ning Jaana Päeva/Lennart Mändi näitust "Suured ja väikesed", mis tõi minu päeva lõppu tõeliselt lustakaid ja mõnusaid emotsioone. Sel näitusel tuletasid origamikurekesed (oi, ma kujutan ette, milline puhas rõõm oli nende voltimine selle näituse jaoks!!!) mulle meelde, et "mingil tasandil on oluline ebaoluline, suur väike, sügvamõttelisus pealiskaudne ja paljusõnalisus puhas tühjus". Ja et tegelikult olen ma õnnelik inimene, sest minu maailm on värviline.

Ja nii ma sealt hiiglaslikke suuri kurgi kiigutades rõõmsamana lahkusingi... Ja tõdesin, et juba ammu pole ükski näitus mu tuju lihtsalt heaks teinud. See tegi.