Et ma kunagi ka aastatepärast mäletaks, siis tänavune Tartuff lõppes minu jaoks filmiga Naisest viidud. Õigupoolest ma tahaks väga näha ka linateost Hiroshima, mu arm. Sel lihtsal põhjusel, et filmi tutvustuses on kirjas minu hiljutine kogemus, et vahel võib üks öö ja üks linn rääkida armastusest rohkem, kui terve eelmine ja järgnev elu kokku. Aga muidugi võibolla ongi parem, kui ma seda ei näe, sest mine tea, kui sügavale see jälle poeb ja mitmeks päevaks rööpast välja raputab. Keeruline on see naise elu :)
Vähemalt tänane film jättis kõlama mõnusa mõtte, et kui miski üldse on elamiseks, siis on see elu. Ja see mõte on ju mõnusaks punktiks.
Ning seda õppisin ka, et kuigi laps väga tahab, ei tasu tema tahtmistele järgi anda. Isegi kui ta koristab ära kogu oma toa, sahtlid ja muudki veel. Nimelt tuli tütar samuti filmi kaema, kuid suurt rõõmu ta sellest ei tundnud. Igav lausa esimesel minutil ei hakanud, viiendal aga küll. Ja umbes kümme korda jõudis ta mu käest küsida, et kuidas ma küll seista jaksan. Ja mina kiusliku emana jaksasin filmi lõpuni :)
Kuid muidugi, mine sa, äkki põgenen laupäeval metsast ja tulen ikkagi filmi kaema. Ma olen ise ka endale viimasel ajal mõistatus, sest erinevalt varasemalt hästi korraldatud elust kuulan ka hetke häält. Vahel on selle kuulmiseks vaja 50 traagilist üksinduskilomeetrit, kuid hea on kõik, mis hästi lõpeb. Minus endas.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar