Ma olen üks tõeliselt pikajuhtmeline kaelkirjak. Ilmselt on kõik inimesed oma jaanipäevamuljed juba kirja pannud, ainult mina unelen siin. Aga tegemisi oli ka pärast seda toredat ööd ja päeva kuhjaga ja nii see läkski.
Nüüd aga parandan oma vea. Sest mul oli elu üks parimaid jaanipäevi. Eelmine niisama tore oli siis, kui oma toonaste kolleegidega otsustasin Peipsi äärde sõita. Männi otsa ronimine, põlevad küünlad järvel ja lõputu jalutuskäik mööda pehmet liivaranda on need, mis mulle tollest ajast meenuvad. Vahepeal, enne ja pärast seda, olen ma kogu aeg veetnud jaani maal.
Aga seekord võtsin suuna heade rattamatkaliste viimase õhtu plaanide järgi hoopis Tõrvale ja Läti piirile. See telk muide oli minu ja mu laste Lätimaine kinnisvara jaaniööl. Kus ma pärast mõnusat lõkkeõhtut magasin vist selle aasta parima une.
Kui hästi vaadata, näeb kaugustest ka piiriposti.
Kogu see õhtu tuletas meelde, kui tore on telgiga looduses rännata, kui hästi maitsevad lõkkel keedetud kartulid või ja tilliga ning et kahvligagi saab borši süüa. Rääkimata naljadest stiilis käiks ka korra Lätis ära või et kes kõige rohkem kodaraid murrab, saab pikimad linad. Need teevad asjaosalistele ilmselt nalja veel pikka aega. Kahju vaid, et kõike seda kuidagi talletatud ei saanud.
Järgmisel päeval kolasin lastega veel jasmiinilõhnalises Tõrvas ringi, kus Tantsumäel õnnestus süüa nii maasikaid kui mustikaid.
Ja tõestatud sai ka see, et jaanipäeva imed on olemas - kogu päeva maale langenud paks paduvihm lakkas meie Tõrvasse jõudmise hetkeks ning taaskülastas meid alles järgmisel päeval.
Nüüd ma tean täpselt, mida ma sellel suvel korduvalt teen. Telgin, telgin ja veelkord telgin. Hoolimata porisevast pereliikmest. See, et ma ise koos lastega ja sõpradega seda naudin, on kõige olulisem. Suvi ju!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar