Tartus näeb filme. Filme täis lugusid ja armastust.

Minu armsas Tartus käib praegu armastusfilmide festival Tartuff.

Nii sain eile osa Taarka esilinastusest (õigupoolest siis teistkordsest esilinastusest, esimene oli eelmisel nädalal Meremäel).
See mida ma nägin, oli võimas. Niipalju kirge ja tundeid ja valu pole ma ammu tundnud, kui eile. See film oli väga võimas ja kaasahaarav. Ma ei vaadanud filmi jooksul kordagi kellagi! Ja kuigi mitmedki tuttavad hindasid Siiri Sisaski selles filmis kuidagi võõraks, oli ta minu jaoks täpselt sobiv osatäitja. Kuigi südamelähedasem oli mulle see veidi noorem Taarka, ilmselt on tegu minu isiklikus vanuses. Aga tema ju veel nii kirglikult ei laulnud ka, laulva Taarkana oli Sisask ainuõige. Üks tuttav kurtis veel, et liiga vähe laulu oli. Minu meelest aga mitte, sest ega siis laulud ilma muu eluta sünni. Selles filmis oli olemas laul, muu elu ja veel tänagi õhtul südamepõhja kriipiv lugu, mis on päeval sundinud lauluema kohta lisateadmisi otsima ja viib mind ilmselt varsti ka Obinitsa kalmistule.

Aga täna läksin vaatama filmi Kirsiõied. See, mida ma seal nägin ja selle filmi ajal läbi elasin, on veel liiga värske. Igatahes andis see film loodetavasti väga paljudele edasi mõtte, et inimest tuleb armastada tema eluajal. Ainult argipäevale elades ei saa me tundma ei oma kaaslast või surume teda liialt alla. Ohverdame end, olles teinekord südamepõhjas õnnetud. Ja tehes hiljem nii õnnetuks ka oma lähedased. Surnute heaks ei saa enam keegi midagi teha.
Ja ütlemata kahju on sellest, kui meie sees peab hingitsema teine inimene, kellest osa saavad vaid üksikud.
Ühesõnaga - see oli tõeline ülemlaul armastusele, millest mina viimasel ajal koledasti puudust tunnen. Igatahes nutsin ma keset filmi ja Raekoja platsilt ülesmäge koju tulles ja Lotmani kuju juures seistes. Ja praegugi on hing vägagi hell.

Ja selles valguses ma ei tea, kas ma homme enam julgen filmi vaatama minna. Lihtsam on end ju oma tunnete ja mõtetega argipäeva peita.