Metroo on üks kummaline nähtus. Lähed võõrasse maailmalinna ja siis selle asemel, et aeglaselt läbi linna loperdavasse ühistransporti istuda, tormad hoopis metroosse - kiiresse ja maa-aluses pimeduses kihutavasse rongi. Seda ju meie maal ei ole!
Minul on õnnestunud metrooga kaks korda elus sõita. Ja mõlemad korrad olen maa-alusest rongist väljunud siira hämmeldusega ja peamurdmist ning uurimistööd (tõenduspõhisus on ju kõige alus, eksole) on jagunud veel pärast reisigi.
Esimest korda Kopenhaagenis vapustasid mind metroorongid, millel ei olnud juhte! Lähed rongi ja istud ja oled ise nagu juht. Ja koged lõbustuspargi efekti seejuures, sest ainult väga tugeva närvikavaga inimesed suudavad istuda nina vastu teadmatusse kihutava rongi klaasakent ja silmata kogu seda kivi ning kurve...
Stockholmi metroo oli lahe aga sellepoolest, et pimedates käikudes looklevad relsid jõudsid aeg-ajalt ka maapinnale ja nendel hetkedel vähemalt minu pere pealt küll eestlaste tuimus välja ei paistnud, sest üllatushüüded tõid rõõmu kogu vagunile.
Stockholmis õnnestus mul väljuda aga metroo lõppjaamas. Ja ma tõesti tahaks väga teada, et kui see ongi metroorongi kodu, siis kuidas ta nina vastu seina sõitnuna sealt teiselt korruselt jälle ära saab? Arvestades fakti, et ühel pool rööbastel sõidavad rongid ühtepidi ja teisel teistpidi... Ma loodan, et selleks on vähemalt omaette mehikesed tööl. Või kui see ikkagi ei ole metroorongi kodu, kus siis on?
1 kommentaar:
Aitähh hoiatamast! Mul seisab kuu aja pärast Kopenhaagenis metrooga sõit (ja tõenäoliselt mitu korda) ees.. Peaks siis juhust kasutama ja nina vastu klaasakent suruma:)
Senised kogemused kahes teises suuremat sorti linnas metrooga igati positiivsed. Miks meil küll Tartus ei ole...
Postita kommentaar