Roheline Värav küsis täna minu käest, mis muudab augustiööd sumedaks.
Märk sellest, et augustikuu sumedad ööd hakkavad saabuma, jõuab minuni siis, kui ritsikad on oma viiulid häälde seadnud ja neid ükshaaval proovima hakkavad. Päriselt ongi august käes ju siis, kui üle uduste heinamaade voogavad sellised orkestrihelid, et teinekord tahaks helitehnikul lasta kontrollida, kas võimendusega kõik korras on.
Seda eriti telgis magama uinudes. Samas on uni just ritsikate siristamise saatel kõige magusam.
Kui kunagi oli august koos oma öödega minu jaoks suve kõige ebameeldivam kuu, siis juba mitu aastat on see minu konkurentsitu lemmik. Just siis on loodusel teha veel mõned sammud täiusliku küpsuse ja pillava värvikülluseni. Ning nii pimedaid öid nii tähti täis taevaga, kui seda on augustis, ei näe Eestimaal minu arvates mitte ühelgi teisel kuul. Ja kui veel õnnestub veeta hetk tähistaeva all koos erekollase täiskuuga, pole õnneks rohkem vajagi.
Just sumedad augustiööd on need, miks ma olen juba mitu aastat rihtinud oma puhkuse või vähemalt mõne puhkusenädalavahetuse augustisse. Sest tegelikult on ka päikeseloojangutel augustis täiesti omamoodi ootamatu nägu. Kunagi ei tea, kui kaua taevakeral metsa või mere taha kadumine aega võtab ja kunagi ei tea, kas soojale päevale kohane suvine sitsikleit pärast seda keha jaheduse eest kaitseb või tekib kohe vajadus paksude maavillaste sokkide ja kampsiku järele. Need on mul seljakotis alati olemas.
Ning kuigi sumedate augustikuude õhku on hea hingata ka üksi, kuuluvad ühte täiuslikku augustiöösse pere kõrval ka sõbrad. Kellega koos rüübata metsaserval või aasal leidunust tehtud teed, rääkida oma südamesopis peituvatest rõõmudest ja muredest, naerda enda veidrate kiiksude ning nutta ebaõnnestumiste pärast. Kellega üheskoos koguda hetki, mille najal soojendada end läbi pika talve.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar