Öömõtted

Olles naasnud armsa Ketsi mõnusalt sünnipäevalt läbi vaikse kodulinna võiks ju võtta hetke ja panna siia kirja vahepealsed sündmused.
Aga no ei ole inspiratsiooni.
Ei toonud seda manustatud kihisev veinijook, mis ometi oli hää.
Seda ei saanud vanameister Lotmanilt, kelle mälestuseks püstitatud armsa rägastiku juurde rajatud purskkaev omab küll teraapilist mõju, kuid oodatud tuledemüsteerium jäi sealt täna leidmata. Pooled tuled lihtsalt ei tööta noh.
Ja isegi Näituse tänavalt leitud roosa süda, mis lähemal uurimisel osutus nööbiks, ei pannud sõrmi sügelema ega peas vajalikke protsesse tööle. Ehk tähendab see vähemalt muud head.

Algab viimane puhkusepäev. Kus ma olen kindlalt pärast sotsiaaltöölisi kohustusi otsustanud jõuda metsa, ehk rõõmustab mõni seeni või mari mind. Raamatut lugeda ja kinnast kududa jõuab nagunii.

Ja öö on nii vaikne, nii vaikne...