Pärast jahedat vihma tõuseb põldudelt salapärane udu - tahaks selles haldjana lennelda.
Karmilt longu vajunud viljapeadega kolletavate põldude kõrval on teised, millel viljapead sahisevad nii pehmelt, et tahaks ise tuul olla ja üle selle põllu tuisata.
Vaarikavartest kriibitud käed ja nõgestest kõrvetatud jalad. Ning mööda käsivarsi nirisev tumepunane vaarika- või kirsimahl on parim kosmeetikum maailmas üldse.
Kõikjalt kostuvad ritsikate viiulid, mis on kohati nii valjud, et tahaks paluda helitehnikul oma pulti kontrollida.
Õhtune saun, mille vahepeal ilma järvedeta keskmaalapsed saavad seista õuel kastesel rohul niikaua, kuni hakkab tõesti külm. Ja siis ronida tagasi lavale ja olla seal niikaua, kuni enam tõesti ei jaksa.
Ja nii tume ning tähti täis taevas, mis hoiab meele ergu ja korrutab kuklasse teadmist, et kõik ilus on veel ees.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar