Ma pean hakkama vist anonüümset blogi pidama või psühholoogi juures käima.
Liiga palju koguneb minu sisse asju, millest tahaks rääkida, aga valdavalt ei saa, sest maailm on kahjuks karm. Liiga palju valu muudab mind õnnetuks, rääkimine võib aidata aga asjades selgusele jõuda.
Ja tõenäoliselt leian ma igast päevast vabalt 7 ilusat ja head asja, kuid sügav sisemine kurbus ja igal sammul hinge haavavad tagasilöögid panevad mind valdavalt pugema oma kapi taha ja lihtsalt olema.
Leiaks kuskilt niidijupi, mida kerides ehk kuskile jõuaks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar