Pikk vaikus on tingitud ajutiselt rannarahva seas elamisest. Ei olnud motivatsiooni ega tahtmist ega muud, mis oleks sundind arvutit avama. Kaasas ta, tõsi küll, oli.
Aga. Enne kui saab kirja rohkem muljeid (investeerisin täiega mälestustesse), lühidalt tõdemus, mille tegin ühel keskööl üksi mööda suure lainega mereäärt kilomeetrite pikkust maad läbides.
Et rannanaiste elu on lihtsam kui keskmaa inimeste oma. Meri lihtsalt on nii teraapiline. Kõnnid liivas ja kividel põlvini vees, kõnnid ja kõnnid... Mõtled omi mõtteid ja poetad mõne pisaragi... Ja võid isegi karjuda, sest meri mühiseb nagunii sust kõvemini.
Ja naased suure vee äärest hoopis uuema ja puhanumana. Et järgmisele argipäevale vastu minna. Seelikuäär kuivab ööga iseenesest...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar