Augusti teise poole hetkedest

Läksin oma puhkusega nii hoogu, et vahepeal jäi blogisissekannetesse suur auk. Tegelikult on see ju hea - suutsin end üle pika aja veidigi arvutimaailmast distantseeruda.
Panen nüüdsetel augusti viimastel tundidel mõned hetked siiski kirja, et oleks vähemalt endal hea aasta pärast lugeda.
-------------------
Kirjeldamata hetkedest on üks vahva õhtu see, kui paljud eestimaalased Märkamisaja nime kandval laulupeol ühtsust tunnetasid. Ma pean tunnistama, et ei vaadanud seda laulupidu isegi televiisorist mitte. Selle asemel läksin biopraktilise kreatiivsuse konverentsile (vol.2) kirjanike maja krüpti. Sündmus osutus suisa rahvusvaheliseks (üks pikk sõber osales koos kataloonlasega (loe:prantslasega) konverentsil telefonisilla kaudu otse hispaaniast). Ja mis oli raudselt kõige lahedam konverents, kus ma seni oma elu jooksul olen osalenud. Pidin paraku minagi jooksvalt ja loovalt seal esinema ettekandega, mis kandis pealkirja "Evegreen". Otseselt seotud selle teemaga. Üksikasjadesse ei laskuks, kuid järgmise taolise konverentsi saabudes valmistan ettekande ikka korralikult ja varakult ette :)

Taasiseseisvumispäeval võtsime ette teekonna pealinna poole, eesmärgiga sealt mõne päeva pärast Muhumaale minna. Viimane plaan luhtus, sest võõrustajal ilmnesid ootamatused, kuid ehk see oligi hea. Jäi üle pika aja mahti pealinnas ringi vaadata, Kärdi-Kertsi uued elupaigad üle kaeda ja nendega mõnusat juttu ajada ja lihtsalt
rahulikult olla.



Ja tänu sellele sain laupäeval teoks teha ühe ammuse unistuse - käia Türisalu pangal. Ja see, mida ma nägin, oli unistamist väärt. Just seal saavad taevas ja maa lihtsalt kokku ja kogu olemine on üksainus lõputu muinasjutt. Tänu heale ja piirkonda valdavale teejuhile veetsime aega ka panga all ja tegime seal väikese rännaku. Ma lähen sinna veel kindlasti tagasi!
Ning elus esimest korda tegime kiirreisi ka Paldiskisse ja Pakri poolsaare tippu. Otsisime üles ühe suure heinamaa, mis kunagi ilmselt oli lennuväli ja kust käidi Soomet pommitamas (hea, kui on palju ajaloolastest sõpru:)). Käisime Kloogal mälestusmärke kaemas. Ja veetsime ühe mõnusalt vaikse õhtu Väänas.

Ja vahepealsetelgi päevadel kõndisin ma kilomeetreid merekallast pidi, sest ei raatsinud oma vabu hetki bussiga sõitmise peale raisata. Ja hakkasin esimest korda elus mõtlema, et äkki peakski mõnda suure veega kalurikülla elama asuma.

Enne seda aga leidsin ka pealinnas vahvaid kohti. Koos lastega vanalinnas uidates jõudsime endalegi ootamatult lastekirjanduse keskusesse, mis oli väga armas ja soe paik. Soovitan kõigil lugemishimulistel lapsevanematel sealt läbi astuda! Lastega koos käisin ka loodus- (jääkaru Franzist on sinna topis tehtud. Ja üles kerkis küsimus - kas Lolo ja Pepe olid Adeelia või keiserpingviinid) ja tervishoiumuuseumis (kus oli peaaegu samasugune väljapanek nagu minu kooliajalgi, kuid lastele pakkus see tohutult avastamisrõõmu).

Minu isiklikud teed viisid mind aga kunsti kaema Vabaduse väljaku servas asuvatesse galeriidesse - kiikasin A. Pilari akvarellide näitust, Lola Liivati näitust, mis üle pika aja tekitas mus sooje tundeid abstraktse kunsti vastu ning Jaana Päeva/Lennart Mändi näitust "Suured ja väikesed", mis tõi minu päeva lõppu tõeliselt lustakaid ja mõnusaid emotsioone. Sel näitusel tuletasid origamikurekesed (oi, ma kujutan ette, milline puhas rõõm oli nende voltimine selle näituse jaoks!!!) mulle meelde, et "mingil tasandil on oluline ebaoluline, suur väike, sügvamõttelisus pealiskaudne ja paljusõnalisus puhas tühjus". Ja et tegelikult olen ma õnnelik inimene, sest minu maailm on värviline.

Ja nii ma sealt hiiglaslikke suuri kurgi kiigutades rõõmsamana lahkusingi... Ja tõdesin, et juba ammu pole ükski näitus mu tuju lihtsalt heaks teinud. See tegi.

Uuele tirtsule

Eile sündis maailma üks oodatud tirts. Et tal jaguks armastust ja päikesepaistet selles suures maailmas!

Kõik kasvame

Viimase nädala jooksul üllatas mind meeldivalt minu poeg.
Nimelt ei ole ta seni olnud vaimustuses ei suurtest koristustöödest ega toidutegemisest ega millestki, mis kahe eelnevaga seostub.
Aga teisipäeval näitas ta üles initsiatiivi ja tuli ise vabatahtlikult Genialistide klubisse talgutele appi. Ja nühkis seal harja ja lapiga põrandaid, nagu see oleks üks ta lemmiktegevusi.
Ja et sellest veel vähe - õhtul koju naastes valmistas õhtusöögi. Praemuna juustuga.
Selle õppis ta selgeks oma klassivenna juures, kes on otsustanud kokaks hakata.
Nüüd on kindel, et pesamuna (sünniaeg ikkagi õest 1 minut hiljem) omadega hätta ei jää :)

Märgid sügisest

* Nädala alguses otsisin välja oma paksu teki. Ööd on meil siin mustad ja külmad.

* Hommikuid alustan taas villaste põlvikute jalgatoppimisega.

* Hurda pargi pardid on suureks kasvanud ja rivistavad end õhtuti purskkaevu servale. Mine tea, kas on vesi külm või vaevad nad peas mõtteid enda rändlinnuks olemisest.

* Metsas on marjad ja seened. Pohla- ja mustikakook, seenesalat või lihtsalt praetud kukeseened - nämm! Ülejäänud pereliikmed neist ju rõõmu ei tunne. Õhtul küpsetatud marjakook on muidugi seletamatutel põhjustel hommikuks otsas. Hea, et tegijale näpudki jäävad.

* Üle väljade hõljub kääriva vilja- ja rapsilõhn.

* Suvine haigusevaba periood on läbi. Olen kuskilt saanud kurguvalu, kriipivad silmad ja kehva olemise.

* Panin leivataigna hakkama. Sellistel vihmanukrastel külmadel päevadel pole küpseva leiva lõhnast midagi paremat.

Uues majas käidud

Üleeile otsustasin, et eile avatud Taskusse mina niipea ei lähe. Et lihtsalt ignoreerin elus esimest korda keset linna kerkinud uusehitust niikaua kui võimalik. Täna pidin enda sõnu sööma, sest ootamatult tekkinud võimalust ühe "allikaga" (Kets, see on hea sõna:)) trehvata ei saanud käest lasta ja et inimene on pärit teisest linnast, tahtis ta loomulikult televiisorist nähtud hiiglaslikku maja kaeda ja seal kohtuda.
Noh ja ei lasknud minagi siis käest võimalust vähemalt mingi pilk uuele keskusele silm peale heita.
Üldiselt on see muidugi vähemalt minu jaoks suhteliselt mõttetu koht, seda arvasin enne ja selles veendusin ka täna. Ainsad kohad, mis mulle pinget pakuvad, on mõnus raamatupood ja kino. Kuigi viimases jooksevad praegu täpselt samad filmid, mis Ekraanis ja ma ei saa küll aru, kuidas ta nüüd siis väga erilist konkurentsi osutama hakkab. Ükskord käid uudishimust ära ja siis lähed ikka oma kodulähedasse armsasse Ekraani.
Ülejäänud majas on hulgaliselt uhkete kaubamärkidega rõivapoode ja ehtepoode ja ehk veel midagi. Mis minu jaoks on eluliselt absoluutselt ebavajalikud. Ja silma hakkas ka see, et kauplustevälise ala põrandale oli ilmselt ilu eesmärgil torgatud klaasi meenutavast materjalist ringe, ruute jms. Aga need olid juba täna hirmus libedad, ei tea mis küll talvel peaks saama.
Aga lahe oli see, et Rehepapi nimelises toidukohas oli keset söögisaali suur puur kanade-kukkedega. Päris šeff oli teha intervjuud, kuke kiremine taustaks. Rahval muidugi lõbu laialt. Ja Rehepapi aknast bussijaama katusel kekslevaid varblasi ning bussiliiklust kiigata oli ka päris omamoodi mõnus.
Et häda sunnil pidin täna sinna minema autoga, kogesin kohe ka parkimismaja ebamugavusi. Vähe sellest, et ma seal ära eksisin, ennustan ma sealsesse majja lähiajal ka hulgaliselt automõlkimisi. Aga eks elu näitab.
Igatahes on kesklinn ühe hoone võrra rikkam, mis vanaprouasid ahhetama paneb teemal, et see ei ole enam nende vana hea Tartu. Mina isegi ei tea veel, kas see maja mulle meeldib. Ma olen temaga juba lihtsalt harjunud.
Ja jääb üle loota, et sest majast meie armsale kodulinnale vähemalt ohtralt tulu tõuseb.

Öömõtted

Olles naasnud armsa Ketsi mõnusalt sünnipäevalt läbi vaikse kodulinna võiks ju võtta hetke ja panna siia kirja vahepealsed sündmused.
Aga no ei ole inspiratsiooni.
Ei toonud seda manustatud kihisev veinijook, mis ometi oli hää.
Seda ei saanud vanameister Lotmanilt, kelle mälestuseks püstitatud armsa rägastiku juurde rajatud purskkaev omab küll teraapilist mõju, kuid oodatud tuledemüsteerium jäi sealt täna leidmata. Pooled tuled lihtsalt ei tööta noh.
Ja isegi Näituse tänavalt leitud roosa süda, mis lähemal uurimisel osutus nööbiks, ei pannud sõrmi sügelema ega peas vajalikke protsesse tööle. Ehk tähendab see vähemalt muud head.

Algab viimane puhkusepäev. Kus ma olen kindlalt pärast sotsiaaltöölisi kohustusi otsustanud jõuda metsa, ehk rõõmustab mõni seeni või mari mind. Raamatut lugeda ja kinnast kududa jõuab nagunii.

Ja öö on nii vaikne, nii vaikne...

Rannanaiste elu kiituseks

Pikk vaikus on tingitud ajutiselt rannarahva seas elamisest. Ei olnud motivatsiooni ega tahtmist ega muud, mis oleks sundind arvutit avama. Kaasas ta, tõsi küll, oli.
Aga. Enne kui saab kirja rohkem muljeid (investeerisin täiega mälestustesse), lühidalt tõdemus, mille tegin ühel keskööl üksi mööda suure lainega mereäärt kilomeetrite pikkust maad läbides.

Et rannanaiste elu on lihtsam kui keskmaa inimeste oma. Meri lihtsalt on nii teraapiline. Kõnnid liivas ja kividel põlvini vees, kõnnid ja kõnnid... Mõtled omi mõtteid ja poetad mõne pisaragi... Ja võid isegi karjuda, sest meri mühiseb nagunii sust kõvemini.

Ja naased suure vee äärest hoopis uuema ja puhanumana. Et järgmisele argipäevale vastu minna. Seelikuäär kuivab ööga iseenesest...

Ajalooline lause

Põgeneks puuga mööda rada. Ilusamasse muinasjuttu. *

*üksikud tabavad tausta.

Augustiööde sumedus

Roheline Värav küsis täna minu käest, mis muudab augustiööd sumedaks.

Märk sellest, et augustikuu sumedad ööd hakkavad saabuma, jõuab minuni siis, kui ritsikad on oma viiulid häälde seadnud ja neid ükshaaval proovima hakkavad. Päriselt ongi august käes ju siis, kui üle uduste heinamaade voogavad sellised orkestrihelid, et teinekord tahaks helitehnikul lasta kontrollida, kas võimendusega kõik korras on.
Seda eriti telgis magama uinudes. Samas on uni just ritsikate siristamise saatel kõige magusam.

Kui kunagi oli august koos oma öödega minu jaoks suve kõige ebameeldivam kuu, siis juba mitu aastat on see minu konkurentsitu lemmik. Just siis on loodusel teha veel mõned sammud täiusliku küpsuse ja pillava värvikülluseni. Ning nii pimedaid öid nii tähti täis taevaga, kui seda on augustis, ei näe Eestimaal minu arvates mitte ühelgi teisel kuul. Ja kui veel õnnestub veeta hetk tähistaeva all koos erekollase täiskuuga, pole õnneks rohkem vajagi.

Just sumedad augustiööd on need, miks ma olen juba mitu aastat rihtinud oma puhkuse või vähemalt mõne puhkusenädalavahetuse augustisse. Sest tegelikult on ka päikeseloojangutel augustis täiesti omamoodi ootamatu nägu. Kunagi ei tea, kui kaua taevakeral metsa või mere taha kadumine aega võtab ja kunagi ei tea, kas soojale päevale kohane suvine sitsikleit pärast seda keha jaheduse eest kaitseb või tekib kohe vajadus paksude maavillaste sokkide ja kampsiku järele. Need on mul seljakotis alati olemas.

Ning kuigi sumedate augustikuude õhku on hea hingata ka üksi, kuuluvad ühte täiuslikku augustiöösse pere kõrval ka sõbrad. Kellega koos rüübata metsaserval või aasal leidunust tehtud teed, rääkida oma südamesopis peituvatest rõõmudest ja muredest, naerda enda veidrate kiiksude ning nutta ebaõnnestumiste pärast. Kellega üheskoos koguda hetki, mille najal soojendada end läbi pika talve.

Selleks korraks punkt festivalile

Et ma kunagi ka aastatepärast mäletaks, siis tänavune Tartuff lõppes minu jaoks filmiga Naisest viidud. Õigupoolest ma tahaks väga näha ka linateost Hiroshima, mu arm. Sel lihtsal põhjusel, et filmi tutvustuses on kirjas minu hiljutine kogemus, et vahel võib üks öö ja üks linn rääkida armastusest rohkem, kui terve eelmine ja järgnev elu kokku. Aga muidugi võibolla ongi parem, kui ma seda ei näe, sest mine tea, kui sügavale see jälle poeb ja mitmeks päevaks rööpast välja raputab. Keeruline on see naise elu :)

Vähemalt tänane film jättis kõlama mõnusa mõtte, et kui miski üldse on elamiseks, siis on see elu. Ja see mõte on ju mõnusaks punktiks.

Ning seda õppisin ka, et kuigi laps väga tahab, ei tasu tema tahtmistele järgi anda. Isegi kui ta koristab ära kogu oma toa, sahtlid ja muudki veel. Nimelt tuli tütar samuti filmi kaema, kuid suurt rõõmu ta sellest ei tundnud. Igav lausa esimesel minutil ei hakanud, viiendal aga küll. Ja umbes kümme korda jõudis ta mu käest küsida, et kuidas ma küll seista jaksan. Ja mina kiusliku emana jaksasin filmi lõpuni :)

Kuid muidugi, mine sa, äkki põgenen laupäeval metsast ja tulen ikkagi filmi kaema. Ma olen ise ka endale viimasel ajal mõistatus, sest erinevalt varasemalt hästi korraldatud elust kuulan ka hetke häält. Vahel on selle kuulmiseks vaja 50 traagilist üksinduskilomeetrit, kuid hea on kõik, mis hästi lõpeb. Minus endas.

Vajalik loetud tera

Parim suhe on see, milles teie armastus teineteise vastu ületab vajaduse teineteise järele.

Jess, õige juuksur olemas!

Ükskord varem kurtsin oma juhtumisi juuksuritega. Võtsin südame rindu ja läksin seekord oma taltsutamatuid kiharaid parandama inimese juurde, kellega olen paar korda töö tõttu kokku puutunud ja kes on lokispetsialist.
Ja ma olen väga rõõmus, et jaksasin nädal aega järjekorras oodata :)
Juuksed on lõigatud hästi, kuivatatud hästi ja lisaks saadud kiita ka.
Et mul on nii armsad õrnad ja peened lokid nagu portselannukul.
No mida ühele naisele veel vaja on :)

Täielik müstika

Ma olen väga õnnelik, et üleeile filmivaatamisest tekkinud õrnad meeleolud suutsin ületada ja eilegi sammud Raekoja platsi seadsin. Filmid Meduusid ja Across the Universe olid kantud sootuks teistest meeleoludest kui varasemad festivali raames nähtud.
Kuigi mõlemas oli ka traagikat omajagu, jäi nendest mõlemast minu jaoks kõlama üks - kui on armastus, ja kuskil ta kindlasti on, saab lõpuks kõik korda.
Teise filmi muusika (The Beatelsi looming) on muidugi omaette väärtus ja sellepärast ma tõttöelda kaheks filmiks üldse välja jäingi. Ja ei kahetsenud hetkegi. Vabaõhukinol on ju palju lisaväärtusi, näiteks see, et filme vaadates nägin paari langevat tähte. Ja kui linastuse lõppedes voogab üle linnasüdame aplaus, tekib tunne, et oled osa saamas millesti täiesti müstilisest.

Kurbus

Ei ole ühtki palvet, mida peast
ma teaksin päriselt.
Ei ühtki lohutust.

(D. Kareva)

Ühe pisikese inimlapse elu jäi lühemaks, kui ta seda oleks pidanud. Ta tuli ja sai seda maailma näha vähem kui kuu. Siis otsustas ta liblikana minna.
Ja kuigi liblikate ilus elu kestab vaid päeva, jäävad nad meiega päevadeks.

Ka siis, kui kurbus lahtub.

Naiselikkusest ja ürgsest loomusest

Puhkuse ajal on taas aega palju lugeda. Augustikuu Eesti Naisest leidsin Helgi Toomsaluga tehtud intervjuu, mis peaks olema kohustuslik lugemisvara mitte pelgalt naiste, vaid ka meeste öökapiserval.

Panen lisaks netis leiduvale siia kirja veel mõned imehead katked. Kes aga tahab tervet intervjuud lugeda, peab endale uue ajakirja hankima.

Kas ühiskond toetab naiselikkust?

Hiljuti ütles üks väga laia silmaringiga kõrgharitud naine, kellel oli parajasti perekriis, et ta pole naiselik ja ka ei saa selleks. Küsisin, mida ta peab naiselikkuse all silmas. Ta kirjeldas mulle tüüpilist tibi: ilus, maitsekalt riides, abitu, kellestki sõltuv. Kui küsisin, kas ta tõesti tahaks selline olla, siis pärast järelemõtlemist vastas ta, et ei tahaks.
Kahjuks kehtib ühiskonnas suhtumine, nagu peaksime püüdma kogu aeg kellelegi meeldida. Just see hävitab naiselikkuse.
Teiseks eeldab tibikultus, et naine peaks olema muutumatu. Kui sul on kortsud, siis oled inetu ning vajad iluoperatsioone ja kalleid kreeme.
Kuid vaadake näiteks vana puud. Minu maja taga kasvab üks suur kask ning nii paljud ütlevad: "Milline puu! Nii vana, nii ürgne ja ilus." Mis siis inimeste puhul teistmoodi on?

**********

Kui naine on kogu aeg iseendaga kontaktis ja teeb asju, mis talle meeldivad, siis tajub ta teiste pereliikmete vajadusi iseenesest.

(Vastuseks M-le: ma tõesti teen mõndasid asju seepärast, et need mulle meeldivad...)

************

Seksuaalsus on tunne, mis tuleb hingest ja kasvab üle kehale. Kui see on nii, siis kulgeb kõik väga loomulikult ning mõlemad partnerid on loojad.

Tartus näeb filme. Filme täis lugusid ja armastust.

Minu armsas Tartus käib praegu armastusfilmide festival Tartuff.

Nii sain eile osa Taarka esilinastusest (õigupoolest siis teistkordsest esilinastusest, esimene oli eelmisel nädalal Meremäel).
See mida ma nägin, oli võimas. Niipalju kirge ja tundeid ja valu pole ma ammu tundnud, kui eile. See film oli väga võimas ja kaasahaarav. Ma ei vaadanud filmi jooksul kordagi kellagi! Ja kuigi mitmedki tuttavad hindasid Siiri Sisaski selles filmis kuidagi võõraks, oli ta minu jaoks täpselt sobiv osatäitja. Kuigi südamelähedasem oli mulle see veidi noorem Taarka, ilmselt on tegu minu isiklikus vanuses. Aga tema ju veel nii kirglikult ei laulnud ka, laulva Taarkana oli Sisask ainuõige. Üks tuttav kurtis veel, et liiga vähe laulu oli. Minu meelest aga mitte, sest ega siis laulud ilma muu eluta sünni. Selles filmis oli olemas laul, muu elu ja veel tänagi õhtul südamepõhja kriipiv lugu, mis on päeval sundinud lauluema kohta lisateadmisi otsima ja viib mind ilmselt varsti ka Obinitsa kalmistule.

Aga täna läksin vaatama filmi Kirsiõied. See, mida ma seal nägin ja selle filmi ajal läbi elasin, on veel liiga värske. Igatahes andis see film loodetavasti väga paljudele edasi mõtte, et inimest tuleb armastada tema eluajal. Ainult argipäevale elades ei saa me tundma ei oma kaaslast või surume teda liialt alla. Ohverdame end, olles teinekord südamepõhjas õnnetud. Ja tehes hiljem nii õnnetuks ka oma lähedased. Surnute heaks ei saa enam keegi midagi teha.
Ja ütlemata kahju on sellest, kui meie sees peab hingitsema teine inimene, kellest osa saavad vaid üksikud.
Ühesõnaga - see oli tõeline ülemlaul armastusele, millest mina viimasel ajal koledasti puudust tunnen. Igatahes nutsin ma keset filmi ja Raekoja platsilt ülesmäge koju tulles ja Lotmani kuju juures seistes. Ja praegugi on hing vägagi hell.

Ja selles valguses ma ei tea, kas ma homme enam julgen filmi vaatama minna. Lihtsam on end ju oma tunnete ja mõtetega argipäeva peita.

Naksitrall

Hea seikleja Silja
	Sa oled Naksitrallid filmist Naksitrallid
Sinu kirjeldus: Sa oled sõprade lemmikkaaslane matkal. Sulle meeldib rääkida lugusid oma juhtumitest ning su oskused aitavad päästa matka. Sinu jaoks ei seisne takistused mitte tikkude ja ulualuse leidmises, vaid inimeste suhtumiseses. Matkarent.ee soovitus: Kummipaadi rent - sinu võimalus veeta aega koos sõpradega

Milline matkasell oled sina?

Vahva test, leidsin Elsalt. Tulemusega olen rahul :)

Jagamine ja läbimine

Kui naine tahab jagada end pere ja töö ja iseolemise vahel, on tal teinekord päris kiire aeg. Eelolevad neli päeva toovad lakkamatu marsruudi Tartu-Pühajärve-Kääriku-mets-mets-Tartu-Käsmu-Tartu-mets-Tartu. Ja sadu kilomeetreid. Aga noh, eks mu eilnegi päev möödus kaugsõiduautojuhi rütmis - päevaga 700 ilusat kilomeetrit läbida pole ju paha.
Ja kõigist nendest ilusatest paikadest ja sündmustest tagasi tulla on hea, sest siis saan ma jälle aru, et tegelikult minu isiklik tekk ja padi on kõige paremad maailmas. Isegi magamiskotist paremad :)

Skageni ranna valgus

Täna Pirita teele sattudes tabas mind tõeline dejavu: ma sattusin ühe oma lemmikmaali sisse. Just sellise, 1899 aastal norra-taani kunstniku Krøyeri Skageni rannas maalitud pildi sisse. See oli sõnalseletamatult ilus. Kogu see valgus ja purjekad taamal. Ja päike. See valgus ja värvide mäng oli täpselt selline, mis ilmselt tegi ammusel ajal Skageni rannast mitmete kunstnike lemmiku.

Selles valguses tekkis mul väike igatsus selle pealtäha tillukese, kuid sisult suure muuseumi järele, kus ma Kopenhaagenis viibides oma lemmikmaali nägin. Ja ka palju teisi imelisi pilte. Ja üks mis kindel - ühel päeval käin ma seal Skageni rannas ka ise ära ja jalutan selles imelises valguses mööda mõnusat rannaliiva...

Väike jääkarunali

Õhtul läksin üle tüki aja rattaga sõitma. Niisama linnale tiiru peale tegema - kasulik ju igas mõttes. Sõites hakkas aga pagana külm . Ja meenus värskest Tarkade klubist loetud jääkarunali, mis üle pika aja ajas ikka naerma ka. Aga seda kiiremini ma muidugi sõitsin, et veidigi sooja saada ja üks kuum dušš koju jõudes oli omal kohal. Nüüd oleks nagu uuesti sündinud.
Aga nali siis ka:

Jääkarubeebi küsib emalt, kas ta ikka on 100% jääkaru.
"Muidugi oled," vastab karuema. "Sinu isa on 100% jääkaru ja mina ka."
Karutita esitab sama küsimuse ka isale.
"Otse loomulikult oled sa 100% jääkaru," vastab ka isa. "Nii mina kui su ema oleme ju 100% jääkarud. Miks sa üldse selles kahtled?"
"Sest mul on nii kuradima külm!"

Argipäev

Inimene, kellelt sul niivägavaja kommentaari saada, ei võta lihtsalt teist päeva toru ja meilile ka ei vasta. Ometi sekretär ütleb, et ta on olemas. Aga teises majas.

Hommikul koos äikesevihmaga ärgata on jube. Ma olen varemgi öelnud, et ma kardan äikest. Sellel ajal tahaks olla kaisus või sügaval teki all. Ja karta on, et tänahommikune äike ei jäänud viimaseks. See mulle augustite juures ei meeldi.

Köögiakna taha on nädalavahetusel ühe ämbliku kätetööna valminud imeilus ja hiiglaslik võrk. Aga ma ei saa seda sinna ju jätta...

Ahjus valmib kohe vaarika-pisarakook. Lõhn on hea (enda kätetööd tuleb ikka kiita, eksole). Ja poeg saabub loetud tundide pärast laagrist.

Mida teha sisemusega?

Ma pean hakkama vist anonüümset blogi pidama või psühholoogi juures käima.
Liiga palju koguneb minu sisse asju, millest tahaks rääkida, aga valdavalt ei saa, sest maailm on kahjuks karm. Liiga palju valu muudab mind õnnetuks, rääkimine võib aidata aga asjades selgusele jõuda.
Ja tõenäoliselt leian ma igast päevast vabalt 7 ilusat ja head asja, kuid sügav sisemine kurbus ja igal sammul hinge haavavad tagasilöögid panevad mind valdavalt pugema oma kapi taha ja lihtsalt olema.
Leiaks kuskilt niidijupi, mida kerides ehk kuskile jõuaks.

Võib-olla armastus on ookean

Võib-olla armastus on ookean.
Kus mina tean, kas mina mõõta saan.
Ma seisan siinpool kaldal, sina seal.
Ja armastus see mühab vahepeal.

Oh häda, häda - ees on ookean,
kuid puudub aer, kuid puudub aeroplaan,
ja pole silda, pole laeva vees,
on üksi otsatus, on armastus me ees.

(Hando Runnel)

Augustiidüll

Pärast jahedat vihma tõuseb põldudelt salapärane udu - tahaks selles haldjana lennelda.

Karmilt longu vajunud viljapeadega kolletavate põldude kõrval on teised, millel viljapead sahisevad nii pehmelt, et tahaks ise tuul olla ja üle selle põllu tuisata.

Vaarikavartest kriibitud käed ja nõgestest kõrvetatud jalad. Ning mööda käsivarsi nirisev tumepunane vaarika- või kirsimahl on parim kosmeetikum maailmas üldse.

Kõikjalt kostuvad ritsikate viiulid, mis on kohati nii valjud, et tahaks paluda helitehnikul oma pulti kontrollida.

Õhtune saun, mille vahepeal ilma järvedeta keskmaalapsed saavad seista õuel kastesel rohul niikaua, kuni hakkab tõesti külm. Ja siis ronida tagasi lavale ja olla seal niikaua, kuni enam tõesti ei jaksa.

Ja nii tume ning tähti täis taevas, mis hoiab meele ergu ja korrutab kuklasse teadmist, et kõik ilus on veel ees.

Kammineedus

Ühe olulise asja oma elust olen ma unustanud siia kirja panna.
Nimelt lasub minu peal kammineedus.
See tähendab seda, et kuigi mu pea on nagunii kogu aeg sassis, tahan ma teda aegajalt ikka kammida. Aga minu kammid on kogu aeg kadunud. Ja kui ma kodust veel häda pärast mõne pereliikme harja või kammi leian, siis võõrsil on asi hoopis hull. Nimelt umbes 90% juhtudest unustan ma kammi kaasa võtmata. Ja pean oma juukseid näppudega taltsutama.
Sellepärast mul ongi kogu aeg pea sassis.

Imestan..

...vahel tõesti ise ka, kust tuleb see jaks :)

Michelle Pfeifferiga (Südamelähedane ja Ohtlikud mõtted) veedetud õhtu läheb sujuvalt üle sumedaks suveööks, kuhu jagub naistejutte ja Zemfirat (tants, vaid tants!). Ja inimeste äratamist, sest miski rahutus ründas ja augusti esimeste tundide joovastavat lõhna.

Ja täna maja ees seistes ja päikesevarjutust vaadates ei saanudki ma maja ees punetava pihla peale pahaseks. Hoopis väga armas oli mulle kogu see pilt. Lihtsalt tuleb ka protestima minna.

Ja täna ootab mind kodumuru (kui hästi läheb, saab niita ka), broilerid ja vihmaussid, mahlast nõretavad punased sõstrad ja kõrvulukustav vaikus.

Njah, tsiteerides üht eilset filmi: Iga meile antud päev on tõesti vist rohkem kui me väärime. Või siis mitte?