Sirgejuukseline teisipäev

Eile käisin juuksuris. Üle aastate olen leidnud endale kausikujulisest kalurikülast juuksuri, kes mulle tõesti meeldib ja kelle juures ma käisin juba viiendat korda.
Ehtne tibijutt, kuid isiklik juuksur on naisele tähtis.
Küllap mina, täiesti taltsutamatute kiharatega inimene, seda juba tean.
Aastaid oli mul oma juuksur. Peaaegu oma küla tüdruk. Tartusse elama asudes ei pidanud ma paljuks 100 km kaugusele tema juurde iluprotseduuridele sõita, enamasti ühitasin need käigud maal käimisega. Aga siis kolis ta Tallinnasse ja asus tööle eliitsalongidesse, mille peale minu hammas enam ei hakanud.
Ja nii ma vahepeal käisin siia ja sinna, seda oma, kelle juures hinna ja kvaliteedi suhe oleks paigas, otsides.
Lõpuks leidsingi.
Aga. Minu juuksuril on minu meelest üks kiiks. Nimelt on vist tema eluülesanne lokkis juuste sirgeks kuivatamine. Ühe korra olen tal palunud oma juuksed lokki kuivatada, kuid siis oli juuksur NII õnnetu, et ma otsustasin: kui ma saan talle nii vähesega rõõmu pakkuda, siis tehku ta pealegi nagu tahab.
Nii ka eile. Täitsa naljakas soeng oli. Mõned, nagu näiteks J, kellega vahetult pärast juuksurit Tõnissoni platsil laenatud last kiigutasime, seda nägid ka.
Aga siis läks päev vihmaseks. Ja õhtul kell pool üheksa jõudsin koju täiesti lokkis juustega....
Loodusele ei maksa vastu astuda. See, kes on lokiliseks loodud, selleks ka jäägu.

Seda enam, kui lokiline oma alati segamini juukseid armastab.