10,4 sentimeetrit

Kas teie olete oma elus kunagi jääpurikat kasvatanud?
Mina täna proovisin selle järgi :) Koos pojaga. Ja tulemus on selline:



10,4 sentimeetri pikkune purikas.

Selgituseks, et meil siin kodus on tegevust küll ja ajaviiteks kodustes tingimustes purikaid ei kasvata. Ajaviiteks vaatame näiteks leevikesi, kes täna akna taga mõnusalt askeldasid ja värvipillerkaari pakkusid. Ja teeme palju muid toredaid asju.

Aga külmapealinnas Jõgeval toimus täna Jääpurika festival. Millega tähistati 70 aasta möödumist Eesti külmarekordist (-43,5 kraadi, brrrr!). Ja selle raames pakuti nii osalejaile kui pealtvaatajaile jää, vee ja tule möllu.

Purika kõrval ripub teine, eelnevalt valmis tehtud jurakas, mis tuli nööri küljest lahti sulatada. Meil see lõpuks ei õnnestunudki, sest nöör oli end purika sisse kavalalt krussi keeranud ning vesi ämbris muutus üha jääsulbisemaks. Katsu sa siis jääd jääga sulatada :) Kuid - kõige osavam sulatas jääpurika nööri küljest lahti 31 minutiga (siis oli ka mul veel lootust, et meie purikas sulab) ning võidupurika pikkuseks mõõdeti 17,8 sentimeetrit.

Kõige muu kõrval lasti õhku ka 30 tulega õhupalli ja see vaatepilt, kui nad taevalaotusse olid tõusnud, oli ikka väga-väga ilus.


Ja kuigi varbad ja sõrmed olid lõpuks päris külmad ning tagasiteel kippus soojas autos uni peale, oli süda sellest üritusest soe mis soe. Kõigil meie ekipaaži liikmeil.

Päev täis ilu ja higi

Oli täna vast päev!
Hommikul ärkasin pisikese peavaluga, kuid siis tuli asuda askeldama ja nii see läks!
Päeva meeleolukamaid hetki oli kindlasti tervishoiukõrgkooli lõpukas.



Ja seal nad seisavad rivis - K., H., ja M. Ja veel üks nende kaaslane - kooli aktiiv ühesõnaga.
Kooli lõpupeod tekitavad alati sellise seletamatu nostalgiatunde. Seetõttu armsatele sõpradele siiagi üks teemakohane luuletus:


Kord kõik asjad otsa saavad,
miski pole otsata.
Läbi saab kord pakski raamat,
jõgi lõpeb otsa ka...
Koerahänd ja koidusära,
raha, vahukoorekook
saavad otsa, kaovad ära
nagu laul ja jutuhoog.
Lõpp on kord jalgpallimatsil,
unistusel, pikal patsil,
voolikul ja kuusesalul,
lõpp on kord ka kõrvavalul!
Iga asi lõpeb otsa,
saagu lõpp siis halvaks - heaks.
Aga kui tal poleks otsa,
asja kahtlaseks me peaks.

(Iga asi lõpeb otsa, autor: Gina Ruck-Paque)


Muidu oli päev üsna meeleheitlik. Sest nahaarst, kellega pidin rääkida saama, otsustas ringi. Ja praeguses seisus polegi ühe olulise loo juures meditsiinitöötaja kommentaari. Aga noh - deadlineni on veel kaks ja pool päeva aega ning küll vast leian selle inimese ka. Pean leidma!

Aga et kogu see ilu ja meeleheide üle pea ei voolaks, võtsin tänavu esimest korda ette ja läksin Tähtverre suusatama. Koos pojaga. Kes alloleval pildil nagu tont mäest alla tuhiseb.



Ja oiii, mida ma seal raja peal tundsin! Kogu see mäesuusatamine ja matkamine ja uisutamine ja kelgutamine on ikka naljategu. Sest kui murdmaasuusajaks on otsa saanud, on lood ikka kehvasti. Nüüd panustan igatahes murdmaale. Ja veidi uisutamisele. Sest nii ei saa see ju edasi jätkuda :)

Ja pealegi - kuigi jõeäärsel väljal tuiskas ja tormas otse suusatajaile vastu, oli pärast nelja ringi läbikoperdamist äärmiselt hea tunne. Energiline, see on kõige olulisem. Seega - esimesel võimalusel tagasi rajale. Minge ka - linnukesed säutsuvad (niipalju kui neid kuulda on olnud) juba üsna kevadiselt!

Jäämurdja Tarmo

Aga et asi ei oleks liiga melanhoolne, siis täna leidsin oma postkastist viimaste aegade parima spämmi (Aitäh, J!), mis pani ikka tükiks ajaks naerma. Seejuures alguses ei saanud ma üldse asjale pihta :)

Aga tekst ise siis selline:

Sel talvel enam Peipsil kala püüda ei saa, sest Mustvees lasti sisse jäämurdja TARMO,

teekond on Mustvee, Varnja, Värska ja siis piki Vene piiri Vasknarva ning Mustveesse tagasi

Iga nädal kaks reisi:):):):)

Ja pilt selle juurde:

Kui pettumused on ainukesed...

See nädal on olnud väga vastuoluline. Ühest küljest leidsin lõppenud reisilt endale juurde mitmeid häid tuttavaid ning seni tuttavatega saime suuremateks sõpradeks ning oleme kõik peesitanud siin mõnusate reisimuljete paistel.

Teisalt on see nädal toonud kaks päris valusat pettumust. Nädala alguses ma mõtlesin küll, et vähemalt üks neist mind ei puuduta, kuid kui tegu on ikkagi millegi väga hästi toimiva täiesti ootamatu lagunemisega, siis puudutab ikka küll.

Teine asi tabas mind täna. Täiesti ootamatud ja mõttetud pisivaled võivad teha oi-kui-haiget. Kui nende pisivalede taga on inimene, kellest sa hoolid.
Ja praegu tabas mind selle kahe asja pärast kurbus.

Aga noh, küll see üle läheb.
Sest maailmas on ilusamaid asju rohkem. Ja ilmselt on ka sellised pettumused tarvilikud millekski. Kasvõi selleks, et ise kunagi teisiti käituda.

Praegu ümisen aga Dagö laulu:


"Kui pettumused on ainukesed,
mis pettumusi ei valmista,
Sa kallistades tuult
haagi lahkuvale vedurile sappa
oma tusameele talved.

Ja jaamapuhvetis ainukeses,
kus iial rõõmu ei valmista
kurb üleeilne keeks,
Sul täna kaetud on linaga laud.
Mis tuleb, ei tea.."

Ja mõtlen, et küll Moskvas on praegu tore. Peaks sellise kokkutuleku ka meie kandis korraldama.

Kus olin mina, kui...

Et pea on veel suhteliselt mõttevaba, võtsin Luizelt meemi.

Ehk siis: kirjuta, kus olid Sina kui…

1. esimene inimene astus kuule 21.7. 1969

Mind polnud olemas. Ja plaanis ka mitte.

2. John Lennon mõrvati 8.12.1980

Olin siis 4. aastane - seega tont seda teab. Tõenäoliselt oma kodus, Jõgeval. Ja tõenäoliselt tegelesin oma pisikese vennaga, kellega mul meeldis asjatada - tema oli siis veidi vähem kui poole aastane.

3. toimus Tshernobõli aatomielektrijaamas plahvatus 26.4.1986

Siis elasime me juba Järvamaal. Täiskasvanud olid tõsised ning võõrasisa ähvardas Tšernobõli minek. Mitu korda läks, kuid ikkagi pääses. Mäletan aga, et kõik minekud olid matusemeeleolulised ning poest osteti igasugust kraami kaasa. Ja happevihmadest räägiti ka. Ei lubatud õue minna vihmasaju ajal.

4. Balti kett 23.8. 1989

Seisin uhkelt Balti ketis koos õe ja vennaga ilmselt Särevere taga. Seal, kus praegu laiutab Balti ketile mälestusmärk. Käisime Maidu bussiga (meil oli kolhoosis kolm bussi: Maidu buss, Priidu buss ja Palmsaare buss, Mait oli tuntud oma äkilisema ja kiireima sõidustiili poolest), mis oli rahvast täis ja meeleolu oli kõigil ülev. Kogu asja olulisust hakkasin jagama, tõsi küll, alles tükk aega hiljem.

5. Estonia uppus 28.9.1994

Et ma ülikooli sisse ei saanud, töötasin siis kohalikus maakonnalehes. Mäletan, et ema ajas mind hommikul üles - buss väljus kell 6.50 hommikul - segasevõitu teatega. Et hulk inimesi uppus. See kõik tundus väga müstiline.
Tööle jõudes kuulasime raadiost igat olulist katket, raadio oli peatoimetaja selja taga põrandal. Tuli ju teha leht kaduma jäänud ja leitud järvamaalastest.
Mäletan meeletut kurbust ja pisaraid, kui kuulsin, et ka üks minu kunagistest klassiõdedest uppus. Möödunud talvel Stockholmis Estonial uppunute auks püstitatud mälestusmärki vaatamas käies otsisin paljude nimede seast ka tema oma üles...

6. Diana suri 31.8. 1997

Ma olin alles kümmekond päeva tagasi oma armsate kaksikutega sünnitusmajast koju saanud ja kogu minu aur kulus nendega tegelemisele, sestap jäi see sündmus sellel hetkel kuidagi kaugeks. Mäletan aga inimeste leina ja lillesülemeid, mida telekast näidati...

7.saabus aasta 2000

Pidutsesime koos hääde sõpradega meie Koidu-tänava korteris, tervitasime uut aastat Lille mäel ning lõime hommikuni tantsu sõprade juures naabermajas. Nende korterist on praeguseks saanud meie oma.

8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001

Mäletan, et tulin töölt ja kaasa koos lastega vaatas telekat. Nende teade, et lennukid sõitsid tornidesse, tundusid äärmiselt jabur. Siis nägin telekast, et see tõepoolest oli nii. Kogu sündmus tundus paraja õudusena. Kui uudistes torni aegluubis kokkuvarisemist näidati, tulid pisarad iseenesest silma.

9. Michael Jackson suri 25.6. 2009

Tegin kodus tööd. Puhkus oli algamas ja viimased kiired asjad olid tarvis lõpetada.

10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?

See, et Bengaali tiigreid ähvardab väljasuremine. Ja see, kuidas mu poeg teatas selle uudise peale, et tegelikult on ju kõik tiigrid ohus.
Aga muidu tegin tööd, askeldasin lastega ja vaatasin reisipilte. Ja käisin poes, "Ohtlike e-ainete määraja" näpus. Leidsin mõned jubedused, aga kogu see e-aine maailm tundub minu jaoks veel liiga keeruline ja aeganõudev. Liiga palju aega poes ajab mind lihtsalt hulluks. Kuigi lähipäevil pean ühes selle määrajaga ühe põhjalikuma käigu siiski taas ette võtma.
Ahjaa, ja Mari käis ka külas.

Aga tegelikult tahaks ma, et läheks mõned kraadid soojemaks juba. Ma tahan juba suusatama. Aga väga-külma-ilma-suusatamisest pole ju rõõmu kellelegi.

:)

Taevasoojus

Naljakas on mõelda, et mõnda taevatähte vaadates võib sedasama samal ajal teha ka mõni teine inimene kümnete, sadade või isegi tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Tähed on täiesti kindlalt pilkude kohtumiskoht.
Ja üks soe pilk aitab paljust üle.
Seepärast tuleb taevasse vaadata vaid soojade ja heade mõtetega.

Tagasi jääajas

Nonii. Tagasi oma koduses Kausikujulises kalurikülas. Pärast paari tundi magamist tunnen end täitsa puhanuna.
Meenutuseks siia veel üks pildike - vallutasin koduküla kõrgeima mäetipu ka ära. Ja sealt avanes selline vaade:



Griesenkareck, 1991 m.

Ma ilmselt heietan suusareisi detailide teemadel järgmistes postitustes veel, kuid praegu kinnitan vaid üht - see oli mu elu parim puhkus. Ühel päeval mäest omas tempos alla sõites avastasin, et mul pole juba tükk aega ühtegi mõtet peas olnud. Sellist asja pole ma oma elus varem kogenud.
Ning seda juhtus teistegagi - enamus meist oli kaasa võtnud tööasju (minagi) ja raamatuid, mida ei puudutatud ridagi. Minu liniku heegeldamine ei edenenud ka tänu taevale sugugi.

Ning reisi tulemusena on nüüd see (paaril kaaslasel veel), et kui õhtu jõuab kätte, hakkavad jalad iseenesest tatsuma ja miskid hittlood tulevad üminal. Minu ümin on täna see.
Ühe hea inimese käest küsis tema kaasa, kui oli veidi pliidi ees tantsuliigutusi teinud ja ümisenud naist jälginud, et imelik oled või :)

Ja nagu ma olen korduvalt juba igal pool kinnitanud - mäesuusatamisega saavad kõik hakkama. Ja kui sa oled seda juba kord proovinud, hakkad seda suure tõenäosusega armastama. Tähtis on meeles pidada kolme asja:
1) selja taha ei maksa vaadata.
2) Tsiteerides klassikuid ehk meie grupijuhti Reneed: "Mägi annab hoo ja mägi võtab hoo tagasi ka."
3) Mäesuusatamisega koos ei saa teisi tegevusi teha. Näiteks laulda. Viimasel päeval veerandil mäel asunud kõrtsist afterskilt üsna kõrget mäge pidi alla rühkides hakkasin iseenesest kaasa laulma alt kõrtsist kostnud laulu (see oli teiste kõrval üks hitte seal - kui keegi leiab kuskilt DJ Ötzi plaadi - siis mul tuleb varsti sünnipäev :)) ja lihtsalt kukkusin. Õnneks leebelt.

Ja reisi loen õnnestunuks isegi vaatamata sellele, et eilne lõunasöök osutus ebakvaliteetseks ja lennureis möödus oksendades. Aga oksendamisegagi on see hea asi, et kui oled sellega hakkama saanud, on kohe parem :)

Kuigi hotellivoodile polnud ka midagi ette heita, oli täna oma koduses veidi konarlikus voodis ülihea tukkuda.

Ning vaatamata terve koduteetee meid saatnud 25 külmakraadile laiutas maja ees samasugune idüll kui siit lahkudeski.



Vast aitavad need vaatepildid jääajagagi taas kohaneda :)

Mägedehundi kasvamine

Eile võtsin vaikimisi vastu otsuse, et täna sõidan hommikul naaberkülla Flachauwinklisse ning proovin sealseid mägesid. Praegu - pärast dušši all käimist - olen selle otsusega ülirahul.



Selle kaardi pealt vaadates näeb ka mu teekonda - esmalt laskusin rada nr 1 pidi ja siis 14 ja 15 kasutades.

Kuigi hommikul kohale jõudes istusin pärast mõnesajameetri läbimist lumehange mediteerima, sest see mägi tundus sinise asemel olema pigem punane. Aga üks saksa härrasmees ei lubanud mul seda teha, sest nii pidavat külm hakkama (õige ta ju on), surus mulle suusad jalga tagasi, manitses, et ma aeglaselt ja tasakaalukalt laskuksin ning pani ise vuhinal minema :)
No ja siis ma seal ukerdasin. Sõbrad kaotasin ära, telefon oli koju jäänud. Aga kui olin üle mäe kolmandasse naaberkülla - Zauchenseesse - jõudnud, olin oma otsusega juba ülirahul. Ja lubasin endale, et tagasiteel ei lähe kergema vastupanu teed ning ei lähe poolelt mäelt gondliga alla.
Allatulek oli kohati küll raske, sest mäed olid ikka edasijõudnutele mõeldud ja järsud, kuid ma sain hakkama!!! Lisaboonusena - sõites mööda suletud algajate rada sain imetleda loodust ja loomajälgi ja tunda saabuva kevade lõhna. Ja istuda mitmesaja aasta vanusesse mägionni tehtud restoranis.
Naljakas on see, et mõtlemisoskuse olen ma minetanud - nii lõõgastav on selline puhkus - nädala alguses taas tööle hakates läheb ilmselt raskeks.



Ülalolev pilt on tehtud 1930 meetri kõrgusel Rosskopfi nimelises tipus, kus mäe allpool olevast kevadest polnud haisugi - tuul oli nii jäine ja vinge, et kui palusin ühel inglasel endast pilti teha, puhus see hoobiga mulle kapuutsi pähe. Aga vaade oli ilus. Homme püüan vallutada ka koduküla kõrgeima tipu, sest ülehomme algab kodutee.

Algaja mägedehundi pihtimus

Uskumatu, kuid inimene, kes varem oma elus on viis korda pisikesest mäest alla lasknud ja iga kord hullupööra kukkunud, suudab ilma kukkumata tõelistest mägedest laskuda, sellest rõõmu tunda ja iga kuuse all rõõmsalt kiljuda - issand kui ilus see kõik on :) Tõsi, esimene päev oli õudne ja teine päev tabas mind üle mäeserva alla vaadates paanikahoog. Aga meie entusiastlikul grupijuhil Reneel on õigus - kõik saavad mäesuusatamisega hakkama! Iseasi muidugi, kas esimesel päeval peab algajaid edasijõudnudte mäest alla lükkama :)

Igatahes on kindel see - kes püüab kõigest väest, saab alla igast mäest. Tuleb lihtsalt rahulikult omas tempos pusida. Ülesminek on oluliselt lihtsam.

Aga muidu oli Flachaus täna imeilus ilm. Linnud on kevadiselt laulnud juba paar päeva, kuid täna oli ka päike nii soe, et inimesed võtsid 1,6 kilomeetri kõrgusel mäe tipus päikesevanne ja olid ise ka väga rõõmsad. Mõte, et nädalavahetusel koju naastes võib seal ees oodata 30 külmakraadi, on õudust tekitav. Aga noh, viikingirahvas nagu me oleme - küll hakkama saab!

Talvemuinasjutt...

...minu maja ees. Oska vaid näha!

Talv minu akna taga ja talisportlane minu hinges

Tänane PM horoskoop teatas hommikul irvitavalt: "Pakatad tervisest ja tahad talviste spordialadega tegeleda. Suusatades või uisutades võid kohtuda uute, vaatevälja avarduvate inimestega."
Jaahhhh - tahtmine on. Aga saatuse irooniana algas eile mingi kurguvalu ja nohu. Mis täna mõnusalt lohisedes jätkus. Ja et terve järgmise nädala saaks talisportida ja vaatevälja avardavate inimestega kohtuda, otsustasin täna end tubaselt ravida. Nii jäi mulle osaks nautda vaid aknast avanevat vaadet. Mis pole ju iseenesest üldsegi mitte paha :)



Aga meeleheitlik ravimine päädis täna elus esimest korda ingveri proovimisega, mida väga paljud head inimesed on soovitanud. Ja mille kasulikkusest olen lugenud ja kirjutanud.
Ja ma olen täiesti vapustatud, tegu ON täieliku imerohuga, kõik mu hingamisteed on valla. Nii saangi varsti lume sisse tagasi!

Liiga täis ei maksa kellelgi kasvada...

Möödunud laupäeval käisin koos lastega kaemas Vanemuises novembri lõpus esietendunud tükki „Kuidas kuningas kuu peale kippus“.
Pean tunnistama, et omaaegne telelavastus mulle väga ei meeldinud. See oli minu meelest ühest küljest neurootiline ja teisalt liiga hajuv. Ja ei meeldi see telelavastus mulle tänaseni.
Kuid kui piletite hankimiseks läks, olin just lugenud, et etenduse tegevus toimub viiendas klassis. See tundus olema ka lastele midagi eakohast ja nii sai piletid ostetud.
Ja ma pean ütlema, et ma ei kahetse mitte sekunditki sellest etendusest. Erinevalt mitmetest täiskasvanute etendustest, kus uni kipub peale ja igavus tapab, ei olnud selles etenduses ühtegi igavat kohta. Erinevalt telelavastusest oli etendus vägagi tihe.
Hästi äge oli ka lavastaja võte, et kui tegevus ei toimunud just kuningriigis, toimus laval tegevus korraga nii õpetajate toas kui klassis. Või õigupoolest – kui klassis oli tegevus, seisid õpetajate toa tegelased hämaras tardunult. Ja vastupidi. Need üleminekud tekitasid mõnusa tunde ja päris põnev oli jälgida, kuidas nii näitlejad kui Miina Härma gümnaasiumi segakoori lauljate kehastatud õpilased üsnagi keerukates poosides liikumatult püsisid.
Kuid ägedate tehniliste nüansside kõrval (ka kunstnikutöö oli minu meelest igati äge) loodan ma väga, et vanemad leiavad aega oma teismeliste lastega seda vaatama minna, sest põhilisim sõnum, mis mulle sealt kõlama jäi, oli see, et täiskasvanud ei tohiks liiga täis kasvada. Sest tegelikult on nende sees kõigi vastutuste ja kohustuste kõrval ikka ja alati olemas see väike laps, kellele meeldib mängida ja lugeda muinasjutte. Aga täiskasvanu olemine tundub midagi väga tähtsat ja nii peidetakse see laps ära. Ja unustatakse muinasjutud, unustatakse unistamine. Kirjutasin oma kavalehele pimedas teatrisaalis lavalt kuuldud lause: "Ei tohi unustada unistada. See on kõige suurem varandus, mis meil on."
Täiskasvanuile on selle kõige omamoodi sümboliks kuldne troon tammikus, millest räägib võõrkeelte õpetaja lastele neile arusaamatus keeles (see koht oli ka nii äge – paljud täiskasvanud peaksid oma keerulist kõnet lastega pruukides mõtlema, et lapsed ei mõista neid – nad pole televiisorid, millel on subtiitrid all:)), mille ümber toimus kogu kuu peale kippumise tegevus ning mille vana õpetaja omal ajal oli ka õpetajate toa seina peale joonistanud ning mis paljastub särava punktina etenduse lõpusekundiks.
Ka peaks etendus olema kohustuslik kooliõpetajaile. Paraku on nii, nagu jäi meelde etendusest kõlanud lause: "Lastel on koolis igav, sest me oleme end liiga täis kasvatanud." Ehk muutub ka kool senises loovamaks ja põnevamaks. Paljuski ta seda muidugi juba ka on, näen enda laste pealt.
Minule muidugi meeldis väga ka muusikaline kujundus – et etenduses olid kasutuses needsamad vanad head Peeter Volkonski viisistatud ja Dagmar Normeti kirjutatud laulud, mis minu ealistel on ilmselt osaliselt peaski. Minul vähemalt küll, tänu Kosmikute mõne aasta eest ilmunud plaadile. Ja neid laule esitasid Estraadiraadio ühes Miina Härma segakoori lauljatega – Estraadiraadio on ka bänd, mis mulle vägagi meeldib. Ühesõnaga – kõrvu teatrielamusega kippus vahepeal ka jalg tatsuma ja ümin tikkus suule.
Ja meie pere puhul muidugi ei saa olla etendusele suuremat kiitust, kui murdeealise piiga: täitsa normaalne. See tähendab, et paremaid asju on maailmas vähe olemas :)

Talvine piknik

Tegemisi on nii palju, et ei jõua kuidagi siia kirjutama. Aga nüüd luban mõned sissekanded taas, enne kui ma nädalaks levist kaon. Mägedesse - mõtelge. Elus esimest korda.
Aga möödunud reedel tegime teoks selle, mis jäi aasta teisel päeval pakase tõttu ära. Reedel oli külmakraade napilt 10 ning valitses imeline tuuletus - ühesõnaga paras piknikupäev. Et tööpäeval ei saa ju poolest päevast minema, sest kohustusi on inimestel ikka palju, pääsesime linnast mõneteistkümnekilomeetri kaugusel asuva metsa poole (seal teadsime olema üht hääd lõkkeplatsi) alles kella kuue ajal õhtul. Teisalt oli see hea, sest öö puudutatud lumevalgus annab metsale ja meeleolule alati palju juurde.
Ja ühtlasi tähistasime selle piknikuga ka meie kauni jõulukuuse lõppu. Mis ilmselt ma arvan saab nüüd traditsiooniks ;)
Aga paaritunnine pimedas metsas olemine ühes lõkke, vorstide küpsetamise ja söömisega, ohtra tee joomisega, kelgutamisega jms asjadega tekitas väga mõnusa tunde ja tõi puna põsele. Järgmine kord on loodetavasti pojale juba ka suusad kaasa võtta (kui kellelgi on müüa 170 cm pikkuseid suuski, on pakkumised teretulnud. Üsna põhimõtteliselt uusi osta ilmselt ei tahaks ja kasutatuid väga kallilt ka mitte...), siis saab jõejääl mõnuga tuuseldada.
Ööseks said kõik piknikulised üle päevade parima une (või tegelikult, H. andmed on mul teadmata :) - teised magasid küll mõnuga). Ja üldse toreda olemise.
Seepärast - lähme varsti jälle!

Pildil mõnuleb Siim tulepaistel.

Soe!

Lisaks paljudele muudele asjadele sain sel nädalavahetusel valmis endale sooja mütsi (lõngaks Katja Artica, 1 tokist jäi järgi pisikene tutsakas lõnga musta osa.



Ise olen väga rahul - väga soe ja mõnus sai :)
Pärast seda, kui laps aasta või kaks tagasi mu mütsi pihta pani ning ma olen ekstreemsetes ilmaoludes kandnud esimesi kättejuhtuvaid asju, on elu ka külmade ilmadega ikka lausa lill :)


Ning lisaks liitusin Isetegija-foorumis projektiga Isetehtud oma sussid. Sest mina olen meie pere suurim külmavares, kelle jalad alatasa külmetavad ja kes sel teemal alatasa ka hädaldab. Täna võtsin vardad ja lõngajupid ning valmisid sellised asjad:



Loodetavasti on nüüd mõnda aega soe. Ja jällegi - ise olen rahul :) Ja see ongi ju peamine :)

Vähem mõttetuid piiranguid!

Selle aasta Eestimaa Uhkuse galal märkis Koit Toome (ei ole minu lemmiklaulja) pimedale tudengile Mari-Liis Tähele auhinnaskulptuuri üle andes: "Sa oled eeskujuks meile paljudele, kes oma suutmatust midagi teha sageli väljamõeldud takistustega põhjendavad."
Kes vähegi mõelda viitsib või tegusate nägemispuudega inimestega kokku on puutunud, mõistavad, et selles lauses on oi-kui-palju tõtt!
Kummaline, aga viimastel päevadel olen ma kogenud, et inimestel on ikka väga-väga palju ise endale seatud mõttetuid takistusi ja piiranguid. Mõnes mõttes ma mõistan neid, sest vahel, kui ma midagi teha ei viitsi, sean neid endale ka ise. Teinekord on tagantjärgi lausa piinlik mõelda, kui totraid põhjendusi ma endale mõne asja mitte-tegemiseks lausun. Aga õnneks ei tee ma seda sageli.
Kuid ma ei mõista üldse inimesi, kes päevast-päeva ja kuust-kuusse vinguvad, kuidas neid kuhugi ei kutsuda ja midagi põnevat ei toimu, kuid kellel ometi on iga uue võimaluse saabudes tagataskust mõni enda kodust-mitte-välja-minemise mugavust vabandav "põhjus".
Nii ei maksa imestada, kui ühel hetkel istudki kodus ja keegi sind kuhugi ei kutsu.
Ma loodan kogu südamest, et iseendale seatud mõttetuid piiranguid jääb meil kõigil uuel aastal vähemaks ning et me saame lasta end uutel võimalustel kanda.
Sest mitte miski ei takista meid arenemast rohkem, kui iseenda seatud piirangud.

Talispordihooaeg avatud!

Kuigi lumes on sel hooajal juba mütatud ja tänaseks metsa planeeritud piknik jäi ootamatult väga külma ilma tõttu ära, algas uue aastaga ka talispordihooaeg - nimelt käisime eile uisutamas. Ja kuigi vill on kannal, kisub jääle tagasi.



Ma armastan talve, ausalt!

Tagasivaade - käsitööaasta 2009

Tagasivaated blogides on saanud omamoodi kohustuslikuks osaks. Või noh, kas just kohustuslikuks, kuid eks nad annavad omamoodi mõnusa kokkuvõtte olnust.
Üritan ka teha paar tagasivaadet - üks läheks korraga liiga pikaks.

Alustan käsitööst.

Vaatasin siin oma pilte ja mõtlesin tegemistele ja tegelikult võin selle aasta kordaläinuks lugeda. On vilditud, kootud, heegeldatud, õmmeldud, tikitud, fimotatud, liimitud, kleebitud...

Valdavalt olen teinud asju kingituseks, endale sain aasta alguses valmis ainult ühe salli ja mõned edevad kaelakeed. Kuid nüüd pean ka ise endale tegemise ette võtma, sest viimasel pealinnaskäigul kaotasin ühe oma lemmikkäpiku. Ei teagi, kuidas ilma temata saab...

Aastalõputegemistest meeldis mulle väga Jõuluteemalise värvipaki vahetus. Tegin selle Lauriinale, muude vidinate kõrval valmis üks valge kuusekujuline lambike.



See meeldis mulle endale ka nii väga, et tuleval aastal pean endale ka ühe sellise viltima. (Pilti pätsasin ka Lauriina blogist, sealt näeb ka pakki, mille mina sain - vägaväga ilusa jõulukardinaga...)

Minu selle aasta vaieldamatuiks lemmikuiks said aga pihuloomad, mis on väikestele sõpradele armsad kingitused (pildilolevad läksid Mervinile ja Mirellile). Ja nagu näitas Ingel Mary lugu, meeldib mulle endalegi neid saada... (Ingli loo panen ka kindlasti siia peagi kirja).



Ja aasta lõpus jõudsid minu meisterdatud kuuseehted isegi Norramaale.



Loodetavasti on nii, et kui tükike Su hingest on kuhugi maale jõudnud, jõuad Sa ise ka seda maad oma silmaga kaema... (Norra on Iirimaa kõrval üks minu unistusi...)

No ja ei jäägi muud üle, kui soovida, et uuel aastal ikka inspiratsiooni jaguks ning näpud väledalt arvutiklahvide kõrval ka käsitöö vallas liiguksid!

See ma, jah, olengi... :)

Säravalt sõbralikku uut aastat!