Selle kaardi pealt vaadates näeb ka mu teekonda - esmalt laskusin rada nr 1 pidi ja siis 14 ja 15 kasutades.
Kuigi hommikul kohale jõudes istusin pärast mõnesajameetri läbimist lumehange mediteerima, sest see mägi tundus sinise asemel olema pigem punane. Aga üks saksa härrasmees ei lubanud mul seda teha, sest nii pidavat külm hakkama (õige ta ju on), surus mulle suusad jalga tagasi, manitses, et ma aeglaselt ja tasakaalukalt laskuksin ning pani ise vuhinal minema :)
No ja siis ma seal ukerdasin. Sõbrad kaotasin ära, telefon oli koju jäänud. Aga kui olin üle mäe kolmandasse naaberkülla - Zauchenseesse - jõudnud, olin oma otsusega juba ülirahul. Ja lubasin endale, et tagasiteel ei lähe kergema vastupanu teed ning ei lähe poolelt mäelt gondliga alla.
Allatulek oli kohati küll raske, sest mäed olid ikka edasijõudnutele mõeldud ja järsud, kuid ma sain hakkama!!! Lisaboonusena - sõites mööda suletud algajate rada sain imetleda loodust ja loomajälgi ja tunda saabuva kevade lõhna. Ja istuda mitmesaja aasta vanusesse mägionni tehtud restoranis.
Naljakas on see, et mõtlemisoskuse olen ma minetanud - nii lõõgastav on selline puhkus - nädala alguses taas tööle hakates läheb ilmselt raskeks.
Ülalolev pilt on tehtud 1930 meetri kõrgusel Rosskopfi nimelises tipus, kus mäe allpool olevast kevadest polnud haisugi - tuul oli nii jäine ja vinge, et kui palusin ühel inglasel endast pilti teha, puhus see hoobiga mulle kapuutsi pähe. Aga vaade oli ilus. Homme püüan vallutada ka koduküla kõrgeima tipu, sest ülehomme algab kodutee.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar