Selle aasta Eestimaa Uhkuse galal märkis Koit Toome (ei ole minu lemmiklaulja) pimedale tudengile Mari-Liis Tähele auhinnaskulptuuri üle andes: "Sa oled eeskujuks meile paljudele, kes oma suutmatust midagi teha sageli väljamõeldud takistustega põhjendavad."
Kes vähegi mõelda viitsib või tegusate nägemispuudega inimestega kokku on puutunud, mõistavad, et selles lauses on oi-kui-palju tõtt!
Kummaline, aga viimastel päevadel olen ma kogenud, et inimestel on ikka väga-väga palju ise endale seatud mõttetuid takistusi ja piiranguid. Mõnes mõttes ma mõistan neid, sest vahel, kui ma midagi teha ei viitsi, sean neid endale ka ise. Teinekord on tagantjärgi lausa piinlik mõelda, kui totraid põhjendusi ma endale mõne asja mitte-tegemiseks lausun. Aga õnneks ei tee ma seda sageli.
Kuid ma ei mõista üldse inimesi, kes päevast-päeva ja kuust-kuusse vinguvad, kuidas neid kuhugi ei kutsuda ja midagi põnevat ei toimu, kuid kellel ometi on iga uue võimaluse saabudes tagataskust mõni enda kodust-mitte-välja-minemise mugavust vabandav "põhjus".
Nii ei maksa imestada, kui ühel hetkel istudki kodus ja keegi sind kuhugi ei kutsu.
Ma loodan kogu südamest, et iseendale seatud mõttetuid piiranguid jääb meil kõigil uuel aastal vähemaks ning et me saame lasta end uutel võimalustel kanda.
Sest mitte miski ei takista meid arenemast rohkem, kui iseenda seatud piirangud.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Põhimõtteliselt on kõik õige.
Mina isiklikult ei muretse küll selle pärast, et keegi mind kuskile ei kutsu.
Pigem kurvastaksin kui mul saaksid otsa ideed ja tahtmine midagi ära teha või kuskile minna.
Alles eile hilisõhtul tulin rabaretkelt ja kus oli alles elamusi :-)
Teguderohket aastat!
Jaa, Arvo - meie oleme õnnelikud inimesed, sest ideid ja teha tahtmisi jagub. Aga neil hädaldajail napib ka neid, paraku :)
Ja Sinu pildid on mulle tõelise raba isu peale ajanud. Üsna pea lähen ühte sellist vaatama :)
Tänud :-)
Postita kommentaar