Nonii. Tagasi oma koduses Kausikujulises kalurikülas. Pärast paari tundi magamist tunnen end täitsa puhanuna.
Meenutuseks siia veel üks pildike - vallutasin koduküla kõrgeima mäetipu ka ära. Ja sealt avanes selline vaade:
Griesenkareck, 1991 m.
Ma ilmselt heietan suusareisi detailide teemadel järgmistes postitustes veel, kuid praegu kinnitan vaid üht - see oli mu elu parim puhkus. Ühel päeval mäest omas tempos alla sõites avastasin, et mul pole juba tükk aega ühtegi mõtet peas olnud. Sellist asja pole ma oma elus varem kogenud.
Ning seda juhtus teistegagi - enamus meist oli kaasa võtnud tööasju (minagi) ja raamatuid, mida ei puudutatud ridagi. Minu liniku heegeldamine ei edenenud ka tänu taevale sugugi.
Ning reisi tulemusena on nüüd see (paaril kaaslasel veel), et kui õhtu jõuab kätte, hakkavad jalad iseenesest tatsuma ja miskid hittlood tulevad üminal. Minu ümin on täna see.
Ühe hea inimese käest küsis tema kaasa, kui oli veidi pliidi ees tantsuliigutusi teinud ja ümisenud naist jälginud, et imelik oled või :)
Ja nagu ma olen korduvalt juba igal pool kinnitanud - mäesuusatamisega saavad kõik hakkama. Ja kui sa oled seda juba kord proovinud, hakkad seda suure tõenäosusega armastama. Tähtis on meeles pidada kolme asja:
1) selja taha ei maksa vaadata.
2) Tsiteerides klassikuid ehk meie grupijuhti Reneed: "Mägi annab hoo ja mägi võtab hoo tagasi ka."
3) Mäesuusatamisega koos ei saa teisi tegevusi teha. Näiteks laulda. Viimasel päeval veerandil mäel asunud kõrtsist afterskilt üsna kõrget mäge pidi alla rühkides hakkasin iseenesest kaasa laulma alt kõrtsist kostnud laulu (see oli teiste kõrval üks hitte seal - kui keegi leiab kuskilt DJ Ötzi plaadi - siis mul tuleb varsti sünnipäev :)) ja lihtsalt kukkusin. Õnneks leebelt.
Ja reisi loen õnnestunuks isegi vaatamata sellele, et eilne lõunasöök osutus ebakvaliteetseks ja lennureis möödus oksendades. Aga oksendamisegagi on see hea asi, et kui oled sellega hakkama saanud, on kohe parem :)
Kuigi hotellivoodile polnud ka midagi ette heita, oli täna oma koduses veidi konarlikus voodis ülihea tukkuda.
Ning vaatamata terve koduteetee meid saatnud 25 külmakraadile laiutas maja ees samasugune idüll kui siit lahkudeski.
Vast aitavad need vaatepildid jääajagagi taas kohaneda :)
pühapäev, jaanuar 24, 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar