See nädal on olnud väga vastuoluline. Ühest küljest leidsin lõppenud reisilt endale juurde mitmeid häid tuttavaid ning seni tuttavatega saime suuremateks sõpradeks ning oleme kõik peesitanud siin mõnusate reisimuljete paistel.
Teisalt on see nädal toonud kaks päris valusat pettumust. Nädala alguses ma mõtlesin küll, et vähemalt üks neist mind ei puuduta, kuid kui tegu on ikkagi millegi väga hästi toimiva täiesti ootamatu lagunemisega, siis puudutab ikka küll.
Teine asi tabas mind täna. Täiesti ootamatud ja mõttetud pisivaled võivad teha oi-kui-haiget. Kui nende pisivalede taga on inimene, kellest sa hoolid.
Ja praegu tabas mind selle kahe asja pärast kurbus.
Aga noh, küll see üle läheb.
Sest maailmas on ilusamaid asju rohkem. Ja ilmselt on ka sellised pettumused tarvilikud millekski. Kasvõi selleks, et ise kunagi teisiti käituda.
Praegu ümisen aga Dagö laulu:
"Kui pettumused on ainukesed,
mis pettumusi ei valmista,
Sa kallistades tuult
haagi lahkuvale vedurile sappa
oma tusameele talved.
Ja jaamapuhvetis ainukeses,
kus iial rõõmu ei valmista
kurb üleeilne keeks,
Sul täna kaetud on linaga laud.
Mis tuleb, ei tea.."
Ja mõtlen, et küll Moskvas on praegu tore. Peaks sellise kokkutuleku ka meie kandis korraldama.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar