Hommikul ärkasin pisikese peavaluga, kuid siis tuli asuda askeldama ja nii see läks!
Päeva meeleolukamaid hetki oli kindlasti tervishoiukõrgkooli lõpukas.
Ja seal nad seisavad rivis - K., H., ja M. Ja veel üks nende kaaslane - kooli aktiiv ühesõnaga.
Kooli lõpupeod tekitavad alati sellise seletamatu nostalgiatunde. Seetõttu armsatele sõpradele siiagi üks teemakohane luuletus:
Kord kõik asjad otsa saavad,
miski pole otsata.
Läbi saab kord pakski raamat,
jõgi lõpeb otsa ka...
Koerahänd ja koidusära,
raha, vahukoorekook
saavad otsa, kaovad ära
nagu laul ja jutuhoog.
Lõpp on kord jalgpallimatsil,
unistusel, pikal patsil,
voolikul ja kuusesalul,
lõpp on kord ka kõrvavalul!
Iga asi lõpeb otsa,
saagu lõpp siis halvaks - heaks.
Aga kui tal poleks otsa,
asja kahtlaseks me peaks.
(Iga asi lõpeb otsa, autor: Gina Ruck-Paque)
Muidu oli päev üsna meeleheitlik. Sest nahaarst, kellega pidin rääkida saama, otsustas ringi. Ja praeguses seisus polegi ühe olulise loo juures meditsiinitöötaja kommentaari. Aga noh - deadlineni on veel kaks ja pool päeva aega ning küll vast leian selle inimese ka. Pean leidma!
Aga et kogu see ilu ja meeleheide üle pea ei voolaks, võtsin tänavu esimest korda ette ja läksin Tähtverre suusatama. Koos pojaga. Kes alloleval pildil nagu tont mäest alla tuhiseb.
Ja oiii, mida ma seal raja peal tundsin! Kogu see mäesuusatamine ja matkamine ja uisutamine ja kelgutamine on ikka naljategu. Sest kui murdmaasuusajaks on otsa saanud, on lood ikka kehvasti. Nüüd panustan igatahes murdmaale. Ja veidi uisutamisele. Sest nii ei saa see ju edasi jätkuda :)
Ja pealegi - kuigi jõeäärsel väljal tuiskas ja tormas otse suusatajaile vastu, oli pärast nelja ringi läbikoperdamist äärmiselt hea tunne. Energiline, see on kõige olulisem. Seega - esimesel võimalusel tagasi rajale. Minge ka - linnukesed säutsuvad (niipalju kui neid kuulda on olnud) juba üsna kevadiselt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar