kolmapäev, juuli 02, 2008

Viimaste päevade (tegelikult kuude) meelteseisund

Kui kõnelda üksainus kord
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda
Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.
(Doris Kareva)

Kuidas tahaks öelda ja mitte olla tardunud. Kuid - uskumatu, ent siiski tõsi - on hetki, mil ma seda ei julge. Ja olen selle asemel nii tasa-tasa, lootes, et hetk nii igavesti kestab. Aga hetkigi tuleb toita...
Püüan seda meeles pidada.

Kommentaare ei ole: