Neljas päev folgil. Kus on tehtud tööd, tantsitud, kohtutud väga paljude vanade imeliste sõpradega ja tutvutud uutegagi. Ja oldud. Nii nagu ikka maailmas peab ju kõik tasakaalus olema.
Aga millegipärast on nendel päevadel hakanud minu peas keerlema mõte. Nii kummaline kui see ka ei ole kõigi nende armsate kontserdite ja festivalifiilingu vahepeal. Et maailma ei saa ikkagi usaldada. Ja see on kurb. Ma tean, et ma olen seda mõned korrad oma elus varemgi tundnud, kuid nüüd taas kuidagi teravalt.
Võibolla on see autos veedetud öö tagajärg. Kusjuures tegelikult ma sain isegi magada, mis siis, et kõigi muude laulude kõrval ärkasin korra ka ühe meie koori tunnuslaulu peale. Aga nii külm oli, et magamiskoti seest ei tahtnud välja pugeda ja ümbrust vaadata.
Proovin enne kojuminekut veel maailma vaadata. Ehk täna on ilusam.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar