Täna juhtus siis minuga see, mis võib juhtuda inimestega hirmuunenägudes.
Nimelt läksin tööle, võtsin seal kohvikannu ja veekruusi ning suundusin kempsu vett võtma. Ning uks langes minu selja taga sneprisse.
Nii ma seisin keset suurt koridori, kus ümberringi on tähtsad pangakontorid, mul ei ole telefoni ei ühtegi vajalikku telefoninumbrit peas ega midagi. Korraks kaotasin isegi pea.
Vähemalt olin ma täheldanud, et kolleegidel on seal asjad laiali - järelikult oli lootus, et keegi tuleb tagasi. Aga on päris palju päevi, kus seal kedagi pole...
Läksin siis tänavale hea õnne peale. Hea, et kingadki jalas olid - tavaliselt viskan ma ka need kohe nurka. Ja õnneks tuli kohe ka üks kolleeg.
Lõpp hea, kõik hea.
Aga muidu oli hea päev. Igasugu ilu kuulsin. :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar