Täna tajun ma taas teravalt seda, et tegelikult olen ma mõnede asjade osas oma elus õnnetu. Ja see pikka aega kestnud õnnetu olemine on minu hinge tekitanud segaduse. Või siis selle õnnetu olemise tagajärg: vähemalt endale ei karda ma aegajalt oma kurbust tunnistada ja vajadusi meelde tuletada. Sestap ütlen ma endale taas, et midagi peab muutuma. Aga ma kardan (ja tegelikult tean), et mul pole selleks jõudu. Vähemalt mitte veel.
Ning kui tavaliselt suudan ma teinekord maailmaasjadest lobiseda ohtralt nagu lobamokast naised ikka, siis neile asjadele mõeldes olen ma pigem mehelikult napisõnaline. Ehk see ongi minu probleem. Kuigi tegelikult tean ma ka seda, et probleemid ei ole kunagi ühe inimese tekitatud. Teoorias olen ma lihtsalt tugevam, noh...
Ja kõige hullem on, et varsti saabub sügis ja talv. Ja minu tänavune ootamatult mõnus rändurielu saab selleks aastaks punkti. Ilmselt ma selle taha olengi üritanud end peita. Aga kindel on see, et minu hingeüksindus vajab kaaslast. Naine, nagu ma olen.
Ehk saabuvad pimedamad ajad aitavad peidust välja tulla ja selgust luua.
Üks mõnus suvekuu koos võimalustega end võpsikusse peita on veel ees. Ja selles on lausa paar nädalat, kus ma unustan ka oma telefoni. Mis võiks olla veel parem!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar