Naljakas, et poega kolm aastat tagasi tema esimesse laagrisse saates voogas ärevus taevani ning asjade pakkimine võttis aega paar päeva. Minul emana, poja tunnetest ei taha rääkidagi. Ja sellest, kuidas me poole laagri ajal mõtlesime, et toome ta sealt ära, sest nii ei saa enam elada... Teise poole ajal toimus aga läbimurre ja homme läheb ta oma kolmandasse - asju võtab kaasa mõõdukalt ja olemine on ootusärev.
Ilmselt seda tähendabki see, kui kasvatajateks on omad treenerid ja laagri asukoht muidugi annab oma osa. (Minu arvates on Mäe-Kääraku spordibaas kui mitte kõigi laagriplatside esiema, siis ühe ideaalse laagrikompleksi musternäide igatahes.)
Ja veel minu jaoks olulistele asjadele mõeldes ei hakka veel süda põksuma ega midagi. See võib küll mööda minna, kuid suudan veel kainelt mõelda: läheb nagu läheb. Väikese südamevaluga tuleb riskida niiehknii.
Mõni tund hiljem: see viimane väide, et süda on rahulik, oli puhas illusioon. Aga ma olekski imestanud, kui oleks teisiti.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar