Pingelangust on tarvis

Üle mitme setme aja sattusin vaatama Kanal2 uudistesaadet. Ja mida ma näen - Tartu linnakodanik Jaan Muna käis Viru vangla avamisel. Ja tegi seal ministritele kingitusi.
Ja tegelikult on Jaani retsept kurikaelte vähendamiseks õige: vaja on pingelangust. Pinge on tõusnud lihtsalt liiga kõrgele.
Jaani käes olnud aparaat tuvastas pingeks 88%, tema sõnul on see vaja viia 42%ni (see viimane % võib olla ka ebatäpne, kuna vana kirjutava inimese mälu võib teinekord olla ka petlik. Kuid midagi 40-ga see oli kindlalt).
Eks näis, kas Rein Lang pingeid maandada suudab.
:)

Pandakarud vabaks!

Et kaheksa pandat loodavad kohtuda 6 miljoni turistiga? Ma sain otsekohe päris pahaseks. Ja kui see Hiina nii kaugel ei oleks, siis ma läheks ütleks neile korraldajatele, mis ma arvan sellest, et pandad looduspargist loomaaeda veeti.
Ka artikli juures oleval pildil ei näe pandad sedamoodi välja, et nad seda 6 miljonit turisti ootavad. Kuidas inimesed tulevad, neid pildistavad ja ninnunännu juttu ajavad. Võeh. Või lausa rrrrr.... Pandakarud vabaks!

Pilt võetud siit.

Hetkemeel

Täna tajun ma taas teravalt seda, et tegelikult olen ma mõnede asjade osas oma elus õnnetu. Ja see pikka aega kestnud õnnetu olemine on minu hinge tekitanud segaduse. Või siis selle õnnetu olemise tagajärg: vähemalt endale ei karda ma aegajalt oma kurbust tunnistada ja vajadusi meelde tuletada. Sestap ütlen ma endale taas, et midagi peab muutuma. Aga ma kardan (ja tegelikult tean), et mul pole selleks jõudu. Vähemalt mitte veel.
Ning kui tavaliselt suudan ma teinekord maailmaasjadest lobiseda ohtralt nagu lobamokast naised ikka, siis neile asjadele mõeldes olen ma pigem mehelikult napisõnaline. Ehk see ongi minu probleem. Kuigi tegelikult tean ma ka seda, et probleemid ei ole kunagi ühe inimese tekitatud. Teoorias olen ma lihtsalt tugevam, noh...
Ja kõige hullem on, et varsti saabub sügis ja talv. Ja minu tänavune ootamatult mõnus rändurielu saab selleks aastaks punkti. Ilmselt ma selle taha olengi üritanud end peita. Aga kindel on see, et minu hingeüksindus vajab kaaslast. Naine, nagu ma olen.
Ehk saabuvad pimedamad ajad aitavad peidust välja tulla ja selgust luua.
Üks mõnus suvekuu koos võimalustega end võpsikusse peita on veel ees. Ja selles on lausa paar nädalat, kus ma unustan ka oma telefoni. Mis võiks olla veel parem!

Võrumaast veel

Muude vahvate paikade kõrval külastasin eile ka kahte kirikut.

See tähendab, et külastada sai vaid ühte - Rõuge Maarja kirikut.
Ma ei ole teps mitte pärit kristlikust perest ja veelgi enam, ajastule kohaselt hoiti lapsi kirikust kaugel. Mina ei tohtinud isegi pühapäevakooli minna.
Aga juba mõnedki aastad tunnen ma seletamatut poolehoidu mõnede maakirikute vastu. Minu kodukandis on mu lemmikuteks olnud juba aastaid Anna ja Järva-Madise kirikud.
Aga Võrumaal katsun ma võimalusel ikka Rõuge kirikust läbi astuda.
Sealne seletamatu hõng ja vaikselt olemine hakkab pihta juba ukselävel külitava kaltsuvaibaga. Ja jätkub sees kõikjal. Ja ma ei oska tegelikult öelda, mis on see tunne, mis mind seal valdab. Aga ma tean, et ma tunnen end seal hästi.
Tänavu ronisin esimest korda ka kirikutorni.

Teine minu lemmikkirik Võrumaal on Plaani kirik.
Olen selle ümber juba mitu suve kiibitsenud, kuid sisse sinna pole pääsenud. Sees seal õigupoolest ilmselt polegi midagi, sest nõuka ajal oli selles kirikus ladu.
Aga järgmisel aastal teen ma eeltööd ja üritan sinnagi pääseda. Enne kui hilja - minu üks lemmikuid, Vormsil asunud õigeusu kiriku keset ühistuhoovi jõudis näiteks ümber kukkuda. Enne kui ma mõne oma plaani teoks oleks teha jõudnud.

Aga lisaks hetkedele jäävad mulle tänavu Võrumaad meenutama kimp piparmünti ja musi mesi. Mis siis, et viimane on tegelikult Harjumaa mesilaste töö tulemusena valminud. Ja kui hästi läheb, satun sinna lähiajal veel.

Maad ja taevast suudeldes

Lätlase Karlis Ile kätetöö kannab pealkirja "Munamägi - maa suudleb taevast".
See ütleb minu lemmikmaakonna kohta kõik ja väga tabavalt.

Külastasin oma sealseid lemmikpaiku veelgi. Mõnedest avalikest kohtadest vast homme veel. Praegu naudin lummust.

Kaks mõtet, mis puudutasid

Mart Juur kirjutab tänases ajalehes, et ta ei tõsta suvisesse Pärnusse jalgagi, sest Pärnus on lahe olla sügisel, talvel ja kevadel. Täpselt minu mõte, ma räägin seda kogu aeg kõigile! Hiljaaegu ühele oma ülemustest ja siis selgus, et tema on elupõline pärnakas...
Aga ausalt. Ma naudin kõikide teiste aastaaegade Pärnut. Aga paar korda olen sinna ka suvel sattunud ja... see on kole olnud.
Ainult meri on soe, kuid selles on liiga palju inimesi. MIna armastan oma randu.
Ja seepärast on mul ka hea meel, et ma laupäeval Viljandis ikkagi randa ei jõudnud. Kuigi ma ärkasin kindla teadmisega, et ma sinna lähen. Aga hommikused iluprotseduurid bussijaama tualetis tänitava koristajatädi kisa saatel ja liikumine käterätt kotis olid nii kurnavad, et Laidoneri platsist ei jõudnud ma kuidagi edasi. Nii palav oli lihtsalt! Esialgu panin selle oma põdura tervise arvele, kuid tegelik põhjus seisnes selle suve soojarekordis.
Õnneks vähemalt need jõudsid, kelle ma endaga randa kaasa kutsusin :)
Ja pealegi jah, nende arvukate inimeste keskel, keda ma seal kohanud oleksin (ja neid oli seal ikka sadades-sadades, nagu näitas vaatlus kõrgemalt), poleks ma end üldse mitte hästi tundnud.
Samadel põhjustel ei meeldinud mulle väga Trepimäe rand Võrtsu ääres, kust eile naastes läbi põikasime.
Aga juba homme ootab mind mõni Võrumaa väike järv. Mis siis, et ma tegelikult ujuda ei oska.

...

Kui armastad muinasjutte, tuleb õppida laskma neil minna.

Siis tuleb see ehk ringiga sinu juurde kunagi tagasi. Sest näiteks Punamütsike ja seitsme kitsetalle jagu näljane hunt ei ole me elust kuhugi kadunud.

Mitmetele asjadele mõeldes

Puu all istudes puhus pilli
ja kõrval kuulatas koer.
Õhtu lähenes, ristik õitses
ja kõrgelt kahises kaer.

Hundid on metsas ja lambad on saras
ja pere peab õhtupalvust.
Ikka on keegi, kes välja läheb,
et vaadata viimast valgust.

Hingad, tunned, et ristik õitseb
ja tuules lainetab nurm.
Igaks pilguks, mil silmad sulged,
sinuga on su surm.

Puu all istudes puhus pilli,
kuni läks pimedaks.
Siis ta tõusis, vilistas koera,
sirutas end ja läks.

(Doris Kareva)

Kirju maailm

Neljas päev folgil. Kus on tehtud tööd, tantsitud, kohtutud väga paljude vanade imeliste sõpradega ja tutvutud uutegagi. Ja oldud. Nii nagu ikka maailmas peab ju kõik tasakaalus olema.
Aga millegipärast on nendel päevadel hakanud minu peas keerlema mõte. Nii kummaline kui see ka ei ole kõigi nende armsate kontserdite ja festivalifiilingu vahepeal. Et maailma ei saa ikkagi usaldada. Ja see on kurb. Ma tean, et ma olen seda mõned korrad oma elus varemgi tundnud, kuid nüüd taas kuidagi teravalt.
Võibolla on see autos veedetud öö tagajärg. Kusjuures tegelikult ma sain isegi magada, mis siis, et kõigi muude laulude kõrval ärkasin korra ka ühe meie koori tunnuslaulu peale. Aga nii külm oli, et magamiskoti seest ei tahtnud välja pugeda ja ümbrust vaadata.
Proovin enne kojuminekut veel maailma vaadata. Ehk täna on ilusam.

Harjumegi kõigega?

Naljakas, et poega kolm aastat tagasi tema esimesse laagrisse saates voogas ärevus taevani ning asjade pakkimine võttis aega paar päeva. Minul emana, poja tunnetest ei taha rääkidagi. Ja sellest, kuidas me poole laagri ajal mõtlesime, et toome ta sealt ära, sest nii ei saa enam elada... Teise poole ajal toimus aga läbimurre ja homme läheb ta oma kolmandasse - asju võtab kaasa mõõdukalt ja olemine on ootusärev.
Ilmselt seda tähendabki see, kui kasvatajateks on omad treenerid ja laagri asukoht muidugi annab oma osa. (Minu arvates on Mäe-Kääraku spordibaas kui mitte kõigi laagriplatside esiema, siis ühe ideaalse laagrikompleksi musternäide igatahes.)

Ja veel minu jaoks olulistele asjadele mõeldes ei hakka veel süda põksuma ega midagi. See võib küll mööda minna, kuid suudan veel kainelt mõelda: läheb nagu läheb. Väikese südamevaluga tuleb riskida niiehknii.

Mõni tund hiljem: see viimane väide, et süda on rahulik, oli puhas illusioon. Aga ma olekski imestanud, kui oleks teisiti.

Mida teha kajakatega?

Mingil kummalisel kombel on kajakad ilmselt meie maja katusele (ventilatsiooni või muudesse aukudesse) end sisse seadnud. Kohe täiega.
Lisaks sellele, et nende väljaheited kaunistavad pidevalt meie maja ümber seisvaid neljarattalisi ja ka värskelt puhtaks pestud aknaid, ei lase nende kriiskav kisa öösiti magada.
Täna oli üks erakordselt halb öö ja magamatu nagu ma olen, oleksin kohe valmis minema midagi ette võtma, et järgmisel ööl kajakakisa ei kuuleks.

Kõvemat häält...

...kui põssad aia vahel tegid 11 last elamuskino seansil. Meie grupp (päeva viimane) sai päeva lärmakaima tiitli.
Ometi lisas see kisa asjale vürtsi, sest muidu oligi tunne, et selline asi saab olemas olla vaid ameerika koduvideodes.

Juba 11

Kui ei oleks nende kasvamist näinud, võiks arvata, et kõik juhtus alles eile. Ehk - meie kaksikud saavad täna 11 aastaseks. Suured tupsud juba :)

Teraapiapäev

Koristamine on parim teraapia nii meeleheite kui igatsuse puhul.
Kontrollitud.

Meelega

Kui pettumused on ainukesed, mis pettumust ei valmista
sa kallistades tuult haagi lahkuvale vedurile sappa oma tusameele talved...
(Dagö laulust "Eraelu")

Pilt pärit siit.

Meeletu

Üldiselt olen ma viimasel ajal oma meelt hoidnud. Mõeldes igal päeval ilusatele asjadele, käies neid otsimas ja tehes neid ka ise. Aga täna oli see päev, kui ma olen taas täiesti meeletu.
Minu lemmikspordialaks saab meeleheide otsekohe siis, kui inimesed üksteist solvavad. Solvavalt. Ja kui nende tähelepanu sellele juhtida, jätkavad nad pärast mängu, nagu meeleheitlikke olukordi poleks olnud.

Ma ei tea, kui kaua ma jaksan.

Sest ma ju tean, et on olemas ka ilu. Peast saab küll kõik alguse ja sellega peaks kõik korras olema, kuid kui tegutsemiseks pole jaksu?

Ahh, ma ei tea. Ma lihtsalt ei tea.

Tänane hiina keele õppetund

Me oleme sarnased! Eestlased kasutavad ka pulki! Ainult et suusatamiseks.

Kirjapilt: Women shi leisede! Aishaniyaren ye yong kuaizi! Keshi yong kuaizi huaxue.

Kõnekeel: Womõn shõ leisõdõ! Aishanijaren je jung kuaidzõ! Kõshõ jung kuaidzõ hua hsüe.

Ikka siit.

Naine koos lastega. Eksinud ja jälle leitud.

Laupäeval võtsin koos lastega ette igaastaseks traditsiooniks kujunenud retke Norra allikatele. Tänavu selle vahega, et plaanisime sealt otse üle Jõeküla silla Tartu poole sõitma hakata.
Endla looduskaitseala oli lummav nagu ikka. Kohalikud orhideed ja kesksuviste taimede värviküllus, allikate kohal hiiliv udu ja meeletu vaikus.

Jõeküla silla peal kohtasime poissmeeste õhtu tähistajaid, kes ootasid järgi enda bussi, mis kuskil eemal oli kraavi sõitnud. Teeolud olid lakkamatust vihmast lihtsalt nii hullud.

Ja vähe sellest - ma olen ikka kohutavalt äge, et ilma kaardita mööda Eestit ringi rändan. Või noh, kui sa oled keset paksu metsa, ega see kaart ka tegelikult ei aita.
Ühesõnaga õnnestus meil totaalselt ära eksida. Sõitsime mööda jubedaid teid, hinges värin, kas auto ikka veab järjekordsest mülkast läbi, kilomeetreid ja kilomeetreid. Ainsad väljalükkajad oleksid ju mu armsad lapsed olnud.

Kuni lõpuks nägime lehmi - me pole eal lehmade üle nii palju rõõmustanud kui laupäeval. See ju tähendas pärast üksikuid lagunenud maju ja imelisi kohti tsivilisatsiooni saabumist!

Ja kui me minu arvestuste järgi pidanuksime metsast väljuma kuskil Piibe maanteel, siis tegelikkuses jõudsime välja Jõgeva-Põltsamaa maanteele. Täielik müstika!

Ma armastan Zavoodi

Eriti šeff on võtta mehelt tema tühi mobiil enda kätte hoiule (sest mina ei kaota ju kunagi midagi) ja siis see Zavoodi ära kaotada.
Õnneks saab sealt aga kõik kätte. Ma olen selles endiselt veendunud.
Olen seal ennegi sugulaste maist vara otsimas käinud.
Telefoni sain ka tagasi.

Dance like nobody´s watching

Eile. Genialistide klubis. Peaaegu hommikuni.
Oli Fish on fire, oli Flowers of romance ja oli head punki.
Oli väga vähe inimesi ja palju tantsuruumi.
Oli tore.
Selliseid tantsuöid ma vajangi!

Tõeline unenäostsenaarium

Täna juhtus siis minuga see, mis võib juhtuda inimestega hirmuunenägudes.
Nimelt läksin tööle, võtsin seal kohvikannu ja veekruusi ning suundusin kempsu vett võtma. Ning uks langes minu selja taga sneprisse.
Nii ma seisin keset suurt koridori, kus ümberringi on tähtsad pangakontorid, mul ei ole telefoni ei ühtegi vajalikku telefoninumbrit peas ega midagi. Korraks kaotasin isegi pea.
Vähemalt olin ma täheldanud, et kolleegidel on seal asjad laiali - järelikult oli lootus, et keegi tuleb tagasi. Aga on päris palju päevi, kus seal kedagi pole...
Läksin siis tänavale hea õnne peale. Hea, et kingadki jalas olid - tavaliselt viskan ma ka need kohe nurka. Ja õnneks tuli kohe ka üks kolleeg.
Lõpp hea, kõik hea.

Aga muidu oli hea päev. Igasugu ilu kuulsin. :)

Trots

Tänasest otsustasin ma hakata neid vihmaseid ilmu trotsima ja panin selga suvekleidi. Ja teen seda nüüd tihti, sest ükskord peab see vihm aru saama, et meil on suvi.

Lootusrikkus

Kui poleks enam lootust, siis murduks süda.
T. Fuller.

Jäi meelde raamatupoes mingit suvalist kinkeraamatut sirvides. Ilmselt puudutas.

Igahommikune lustakas õppetund

Mulle tänavune suvehommik meeldib. Seal on rahu ja hoogu ja nalja.
Kõige rohkem elevust toob meile aga igahommikune hiina keele õppetund (ikka, et olümpiaks valmistuda). Praegu läbi võetud laused on järgmised:

Tere. Kas tahaksite minuga kirju vahetama hakata?
kirjapilt: Ni hao! Ni yao bu yao gen wo kaishi xie xin?
kõnekeel: Nihao! Nijaobujaou, gõn vo kaishõ, sie sin (peenike s)

See koeraliha on väga maitsev.
kirjapilt: Zhega gou rou hen hao chi.
kõnekeel: Zõga gourou hõn hao chõ (rõhk jääb lõppu)

Palun mulle üks tass rohelist teed. Mul on vaja veidi lõdvestuda.
kirjapilt: Qing ni gei wo yi bei lü cha. Wo yao fansong yidiar.
kõnekeel: Tshing nigõi wo ji bei lü tsha. Vo jao fansong jidia(r)

Eestis on kaks miljonit inimest! ...tegin nalja!
kirjapilt: Aishaniya de renkou shi lian bai er si wan ren! ...kai wan xiao!
kõnekeel: Aishanija da rõnkou shõ lianbai arshõ wan ren! ...kai wan shiao!

Palun tehke minust ja minu treenerist pilti.
kirjapilt: Qing ni zhao wo de he wo shifu de zhaopiar.
kõnekeel: Tshing ni ts(h)ao woda hõ wo shõfu da zaopiar.


Ulatage mulle palun see taldrik, Kanter tahab sellega trenni teha.
Kirjapilt: Qing gei wo zhege panzi, Kanter yong zhege panzi xunlian.
Kõnekeel: Tshing gei wo zhegõ p(h)anzõ, Kan tõ ar jung zhegõ panzõ hsünlien.

Tegelikult on meie kõige tugevamaks alaks naisekandmine.
Kirjapilt: Shiji shang womende tiyu jiangxia shi bei nüren pao.
Kõnekeel: Shõdji shang womõndõ t(h)iju djanghsia shõ bei nüren p(h)ao.
Kommentaar: Naisekandmine on bei nüren pao, otsetõlkes "naine seljas jooksmine".

Vabandust, ega te mu koera pole näinud. Kus ta on?
Kirjapilt: Qing wen yixia, nin mei you kanjian wode gou le ma? Ta zai nar?
Kõnekeel: Tshing ven jihsia, nin mei jou kandjien wodõ gou lõ ma? T(h)a zai naar?

Me oleme Eestis väga uhked teie taikonautide üle.
Kirjapilt: Women zai Aishaniya wei nimende yuhangyuan er zihao.
Kõnekeel: Womõn zai Aishanija vei nimõndõ jühangjüän ar zõhao.
Kommentaar: Eesti on Aishaniya. Esimene hieroglüüf tähendab sealjuures armastust. Taikonaudid on yuhangyuan.


Kas see on päris draakon või on ta materjalist?
Kirjapilt: Zhe tiao long shi zhende haishi jiade?
Kõnekeel: Zhõ t(h)iao lung shõ zhendõ haishõ djadõ?
Kommentaar: Draakon on long.

Minu lemmiklaused esitavad palve endast ja treenerist pilti teha ning taldrikut ulatada, sest Kanter tahab sellega trenni teha.

Aga siit leiab järjest uusi lauseid ka.

Sametine suvesupp

Tavaliselt ma külas olles retsepti ei küsi. Reedel aga küll, sest maitstud lillkapsa püreesupp oli nii hõrk, et seda ju peab ometi tihemini süüa saama.
Ja täna tegin seda suure lillkapsa sõbrana ka ise - supp valmis kiirelt ja sai veelgi maitsvam. Soovitan kõigile! Retsept on leitud kuskilt soomekeelselt kodukalt ja mina ise seda tõlkinud pole. Aga panen kirja endale üles täheldatud märkmed, mille järgi oma maitsva supi kokku keetsin.

Seega: SAMETINE LILLKAPSA-PÜREESUPP

Vaja:
Üks keskmine lillkapsapea (mina ostsin täna turutädilt poolekilose)
3 kartulit
kuni pool liitrit piima
tops maitsestamata toorjuustu (mina kasutasin Merevaiku)
natuke võid
soola-suhkrut
maitseks rohelist, röstitud päevalilleseemneid, kõrvale röstsaia

Valmistamine: Keeda kartul ja lillkapsas väheses soolvees pehmeks (u 20 min), lillkapsa võib kartulist pisut hiljem vette lisada. Lisa piim ja keeda kõik läbi, maitsesta soola ja veidikese suhkruga, lõpuks lisa toorjuust, kuid ära enam suppi keeda.
Püreeri supp ja kaunista.

Muide, on maitsev ka jahtununa!

Vikerkaarepüüdja

Tänane maalt Tartusse sõit kulges suure väsimusega, sest millegipärast olid need päevad koos kõigi oma tegemistega (õde-venda M&M minu juures Tartus, kiirtripp Jõgevale, ujumaskäik Paide tehisjärves, Anne sünnipäev Raudlas, maasikalkäimine ja väga hilised uinumised telgis, lisaks ajuti meid kastnud vihmapilved) väga ära.
Aga Paduvere bussipeatuses tegin esimese peatuse olles suures vaimustuses taevas säravatest vikerkaarevärvidest. Ja peatusi tegin iga 10 km pärast, lootes see looduse ilu ka kaasasolevasse fotokasse püüda. Selles püüdmisärevuses kadus isegi väsimus ära.
Pikkjärve kõrval asuvale voorele jõudes vajus mu suu aga tõeliselt lahti - vikerkaar sai äkki kaks otsa, mida õrnad värvid taevakõrguses omavahel ühendasid. See oli nii ilus... Ja ma olin kõigel sellel nii lähedal!!!
Aga ühele pildile kogu see ilu ei mahtunudki. Sestap on siin neid kaks - ühe otsa pilt ja teise otsa pilt.
Ilust vaimustun ma ikka ja jälle!

Kordaläinud kesknädal

Eile jooksis juhe kokku. Ja otsustasin minna metsa kukekaid otsima. Pidin seda tegema lausa üksi, sest keegi ei saanud muga kaasa tulla ja lapsed on ju parasjagu maal.



Just selline see minu mets on. Kus ma jalutasin tund aega. Nautisin sipelgate teekonda ja männipuude müha. Mina, lehtmetsade keskel kasvanu, ometi tean, et männimetsadel on see teistsugune. Selline sõbralik, kuid salapärane.

Siis aga võtsin ette jalutuskäigu ühes teises metsas, mis minu teele ette jäi.



Ja seal mustikate otsa sattudes hakkasin ma loomulikult neid korjama, kuid ühtäkki püsti tõustes nägin puudel märke. Peaaegu kõik puud olid neid täis. Mõned lausa kahelt poolt. Olen kuulnud ja näinud ristimetsi - kohti, kus tehti rist männile, kui sealt matuserongiga mööda sõideti. Sellist asja aga varem mitte. Kas keegi oskab sellele ehk seletust anda?

Pärast pikka tiiru jõudsin koju tagasi. Koristasin, tegin korda oma aknaaluse lillepeenra, millega mul toimus kevadest saati sotsiaalne katse ja valmistasin oma esimese mojito.



Sellise värskendava ja mõnusa. Ja sain hakkama! (kuigi seda varem ei uskunud).

Täna sain ühele poole ühe suure tööprojektiga ja koristasin veel ja pesin aknaid. Ja nüüd on hea olla. Selle nädala keskpaik on tõeliselt korda läinud.

Kuigi kukeseened jäid metsast leidmata. Ühtegi smsi pole saanud. Ja mõni mure kummitab kuklas. Aga ilmselt peabki elus kõik tasakaalus olema ja iga asi omal ajal.

Metsas aga oli tõeliselt hea.

Pariislannaks?

What City Should You Live In?
	You should live in Paris. The city of lights will appeal to your appreciation of beauty and romance. You are a lover and a poet by nature, and Paris' sensitive charms will be a perfect match for yours.
Find Your Character @ BrainFall.com

Ükskord tahaks seal ära käia küll...

Testi leidsin aga Luizelt.

Viimaste päevade (tegelikult kuude) meelteseisund

Kui kõnelda üksainus kord
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda
Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.
(Doris Kareva)

Kuidas tahaks öelda ja mitte olla tardunud. Kuid - uskumatu, ent siiski tõsi - on hetki, mil ma seda ei julge. Ja olen selle asemel nii tasa-tasa, lootes, et hetk nii igavesti kestab. Aga hetkigi tuleb toita...
Püüan seda meeles pidada.

Õhtu koos lemmikvideoga

Täna on see õhtu, kus ma olen üksi ja erinevalt paljudest teistest ma lihtsalt ei taha tööd teha. Ei töö-tööd ega kodu-tööd ega ühtegi haltuura-tööd.
Panin hoopis küünla põlema, tassisin meeleoluks tuppa jasmiinioksa ja valisin oma paljude lemmikfilmide seast tänase filmi õhtuks "Shall we dance".
Ja nii ma siin olen.