Kadunud meestest

Olen terve nädalavahetuse mõelnud kirjutada siia midagi ka Juhan Viidingust. Sest möödunud nädalavahetusel räägiti temast palju. Aga aeg on voolanud omasoodu ja sobivat mõttehetke pole tekkinud.
Aga Juhan Viidingul on minu elus olnud kahtlemata tähtis roll. Nii ausat ja tundelist luulet, mis minuga on rääkinud, ei ole palju olemas.
Temaga seoses meenub üks äge õhtu, kui sügispäevade raames esines Tartus LA Doors. Enne seda kogunesime tollase kambaga meie Koidu tänava korterisse ja oli see nüüd G või P - kellelgi igatahes oli Viidingu luulekogu kaasas. Ja seda me siis deklameerisime veinijoomise kõrvale. Ja see oli ilus.
Neid luuletusi jagus veel ka külma sügisõhtusse, kui Ujula tänava spordihalli jalutasime.
Aga lisaks Juhan Viidingule on minu elus olnud tähtis roll veel mõnel kadunud suurmehel. Oma vanaisadest ma ei räägi. Nende mõlema matustel osalesin üsna noorena.
Näiteks Artur Alliksaarel, kelle avastasin enda jaoks ülikooliajal.
Ja siis Urmas Alender. Kes teadupoolest jäi Estoniale. Olin siis alustanud just oma töömehekarjääri ja mäletan, kuidas ühel varahommikul enne minu bussi peale minekut ema teatas, et mingi laev uppus ära. Tõeline traagika selgus alles tööle jõudes, kui raadiost iga nime püüdsime.
Urmas Alender jäi kahjuks ka selle mustema nimekirja sekka. Mälestasime teda ikka mõnedki aastad Koerus toimunud Holaööl. Ja laul "Teisel pool vett" toob mul senini pisara silma.
Ning Ott Arder. Tema luuletused on mind ka juba lapsest saati toetanud. Ja teevad seda praegugi.
Lisaks neile Paul Saar. Keda ma tundsin lähedalt ja kes oma päikeselisusega tegi nii mõnedki hetked valgemaks. Ja kes õpetas mulle, et teha tuleb seda va oma asja. Südamega.

Heade inimeste päevad vist ongi kahjuks loetud.
See peaks meile meelde tuletama, et iga hetk peab olema täisväärtuslik. Sest me ei tea kunagi, palju neid meile veel antud on.
Hoidkem neid.