Las naine nutab

Uhh, täna oli kõige sinisem esmaspäev minu elus.
Mis sai ilmselt alguse juba mingi paar kuud tagasi, kui igasugused segased asjad minu elus juhtuma hakkasid. Ühesõnaga olin juba ärgates emotsionaalselt ja muidu ka täitsa läbi. Hoolimata eilsest imelisest päevast maal ja idüllilistes paikades.
Hommikul läks vanaema operatsioonile. Ja ma olin selle pärast väga-väga mures. Ja pärast isaga kohtumist haigla juures suundusin, pea pakse mõtteid täis, alla linna (autoga, et vanaema pärast päevastatsionaaris tehtud oppi kohe koju viia). Ja unustasin end. Õuealal. Kus märk lubab sõita 20 km/h.
Ja politsei mõõtis Raekoja taga minu kiiruseks 42 (pluss-miinus kolm). Ja pidas mu kinni. Ja koostas protokolli. Ja määras trahvi. 600 krooni.
Ja ma sain tegelikult aru, et politseil oli õigus. Aga nende autos istudes vallandusid kõik minu emotsioonid, sest ma ei ole ju üldse nii tugev, kui pealtnäha paistab. Ja siis ma lihtsalt löristasin seal nutta kõik see veerand tundi, kui minu tausta kontrolliti ja mulle protokolli koostati.
Politseinikul hakkas vahepeal must isegi vist kahju, sest ta üritas mind lohutada. Aga ma ei tahtnud teda kuulda, teatasin talle vaid, et las ma nutan. Et ilmselt on seda nende autos varemgi juhtunud. Ta noogutas.
Ja selgitas, miks sellises kohas ikkagi autojuhte trahvima peab, on see, et kui keegi Rasputinist purjus peaga välja visatakse, saab ta ju nii viga. Kui sellel alal sõita lubatust kiiremini.
Mis võib olla õige. Aga mõjus sellises kohas väga kohatuna.
Ja eriti teravalt tajusin siis politseiautost enda autosse minnes seda, et õuealal liikudes mul tegelikult jalakäijana mingeid õigusi pole. Sest pidin täpselt 10 autot mööda laskma, et üle tee saaks minna. Aga neid tegelasi ei olnud ilmselt vaja korrale kutsuda.
Ja siis ma löristasin pärast suurest enesehaletsusest veel pool tundi. Ja edasine päev on möödunud nagu unenäos.
Aga et las naine siis nutab, kui tal seda vaja on. Sellistel nagu mina, seda ilmselt on.
Vanaemal läks vähemalt operatsioon hästi.
Ja ma üritan võtta kogu seda päeva kui märki, et nüüd peab midagi muutuma. Paremuse poole. Sest halvemaks enam ju minna ei saa.