Punklaulupidu - parim

Nii, püüan nüüd tasapisi pilvedelt alla tulla ja taas igapäevategemistes usin olla.
Kuigi need päevad Rakveres olid sellised, mis olid justkui puhkus. Teine linn, armsad inimesed ja palju mõnusat tegemist. Sellisest reaalsusest argipäeva tagasi tulla on teinekord päris karm...

Aga. Meie pidu hakkas pihta juba tegelikult reedel, mil Tartust startis punkbuss. Milles oli nalja ja mõnusat olemist ning laulujoru vanade kassettide saatel. Veel enne Tartust väljajõudmist oleks võinud hakata filmima - sellest oleks saanud ühe laheda meeleoluka video.
Näiteks Timofei otsingud. Muidu ontlik seltskond Lodjakojas, siis aga saabub sinna kamp suvalisi tüüpe, kes hakkavad krt teab mida seinaäärtest otsima. Timofeid ei leidnudki.
Esimesel õhtul sai Rakveres ka linnapeal hängitud, lauldud nii koolimaja trepil kui linnasüdames ning hip-hopi peolgi käidud, sest paari koorikaaslase arvates on just Rakvere hip-hopi pealinn. Tantsulka, mis minu jaoks lõppes suht varakult - pool üks öösel - oli aga vahva. Mina aga tundsin äkki mingit seletamatut kurbust ja väsimust ning suundusin koolimaja keldrisse ööbima. Ööbimisest mõistagi väga palju välja ei tulnud, sest noorte rahutud hinged pani nad nihelema ja ringi käima. Ja see oli tegelikult tore. Ja hiljem sain ikkagi aru, et kurbus oli asjatu. Aga no kui naine tahab kurb olla, las ta siis on :)
Laupäeva hommikul suundusin aga juba kell 8 kohvi otsima ja mingist kaubanduskeskusest linna südamest seda ka leidsin. See oli meeldiv üllatus.
Ja siis algasid proovid, täis nalja ja naeru. Ja mõnusat olemist. Seda fiilingut, mis üle Rakvere vallimäe voogas, ei saa tegelikult sõnadesse panna. See püsis rongkäigus läbi linna marssides ja kestis kuni varaste hommikutundideni, mil peojärgselt afterpartylt ööbimispaiga poole lonkima hakkasime. Ja punksoeng oli peas mul endalgi :)
Pauerit oli kogu selles peos aga väga-väga palju ning paljud Rakveres kõlanud laulud sobiksid ka suure laulukaare alla laulmiseks.
Öösel oli aga taas tõeline filmi väärt olukord - kodanik MM, ühe Tartu tunnustatud bändi liige - korraldas seal ühele väikesest puust linnakeses asuvale kõrtsile pühendatud laulu kooslaulmise ning esines ise lauluga Pille. Koolimaja oli selleks hetkeks täis tegelikult juba magavaid inimesi, seega need meeleheitlikud hüüded võisid kuuljatele ja laulu sisu teadjaile ikka mõnusa muige näole tuua.
Minu jaoks tähendasid need päevad Rakveres ka palju sõpru, arvukalt uusi ja vanu tuttavaid ning ühte äärmiselt armast inimest. Ja õnneks tegelikult ju palju rohkem vaja polegi. Teinekord.
Ning FA liige olen sellest nädalavahetusest ka.
Pühapäeval õnnestus mul kahjuks trepist alla tõtates (põhjus jääb konfidentsiaalseks :)) jalg välja väänata ja see teeb valu senini. Aga tagasitee viis läbi Rannapungerjalt ning seal veedetud pärastlõuna oli ühtepidi armas punkt sellele peole, teisalt sobiv vahelõik ühele ja teisele elule.
See punklaulupidu on aga viimase aja üks parimaid mõtteid ja teoks tehtud ideid. Võib ju küll filosofeerida, kas see ikka oli punk, mis seal toimus, kuid mina arvan küll, et oli. Ja et need laulud - et mis punklaulud need. Aga need on ühed olulisemad laulud meie punkmuusikas, miks mitte neist siis alustada. Ja järgmistel aastatel suunduda järgmiste laulude juurde :) Mina küll tahaksin, et sellest peost saaks traditsioon.
Mina sain ka kinnituse asjale, et muidu pealtnäha korralike inimeste südames on olemas killuke mässumeelsust ning loovust. Iseasi, kui julgelt keegi seda välja näitab. Ja see andis mulle jõudu, sest mina olen vist ikka päris mässumeelne inimene.
Ja üheskoos lauldud Anarchyl on võimu. Mis näitab, et punk elab. Ja kandub edasi, sest ilmselt tänu sellele laulupeole jõudis pungi olemus ja punklaulude sisu kohale ka paljudele noortele.
Seetõttu meeldis mulle väga meie presidendi ütlemine, et üks kultuur elab, kui ta võtab endaga kaasa kõiki uusi suundi ja mõjutusi. Nii ju ongi. Nind need, kes seda pidu laulupidude narrimiseks pidasid, peaksid tegelikult häbenema.
Igatahes õnnestus see pidu tuhandeprotsendiliselt. Ja minul võttis ikka mitu korda hääle värisema ja silma läikima.
See läheb ilmselt veel hullemaks, kui eeloleval pühapäeval ETV pooleteisetunnist ülevaatesaadet näitab. Aga emotsioonidel on paraku inimese igapäevaelus oluline osa.
Pikk ja segane jutt. Aga lihtsamalt on see kõik kirjas ilmselt minu südames. Sõnadesse pole mul juba ammu lihtne midagi kirja panna :) (kuidas muud seletada asjaolu, kui mõne SMSi saatmine võtab mult tund aega).
Kuid teinekord ei olegi sõnu vaja.

Meie koori tegemistest näeb ka siit