Öö valge on õnn ...

Nii pehme on valge öö hämaram tund.
Nii pehme ja sügav ta meel -
üks ööbik on siin ja teine on sääl,
ja kolmas on enese südame hääl, -
kel sõnu siin leiaks veel keel.

Kus on su kallas ja kauguse rand -
silm, miks sa ei leia veel und?
Pool valgust, pool varju, see südame tee;
pool rõõmu, pool muret, nii heliseb see -
on üürike õnnestav tund.

Kepp kätte ja rända, öö valge on õnn --
veel kuskil on otsata hää -
kõik kordub, ons kordaja isegi uus,
see küsimus helises mõnegi suus -
las mõtetest vabaneb pää.

Las olla kõik kallas ja kauguste rand -
ööl tuhat on paitavat kätt;
käi tasa ja laula nii üksinda teel,
et vabaneks kõigest kord kütkend meel --
ööl tuhat on aitavat kätt.

Käi tasa ja laula ja unusta kõik;
las magada udu ja ilm -
üks ööbik on siin ja teine on sääl
ja kolmas on enese südame hääl -
las särada õnnelik silm.

(Ernst Enno)