Murelikult

Elu pillab muret.

Eile sain teada ühest jubedast avariist. Mille olemasolu mulle ilmselt pole kohale jõudnud. Tõrjun sellest mõtlemist - põhjustele ja muule seonduvale endast eemale. Veel rohkem loodan ma, et suudan hoiduda mõtlemast, mis oleks võinud juhtuda.
Ma ei tea, kas see tõrjumine on hea.
Kergemaks teeb olukorra see, et lähedane inimene pääses vaid põrutustega.
Maanteedel valitsevate teeoludega on ilmselt iga õnnelikult läbitud kilomeeter taeva kingitus.
Segased ja masendavad tunded.

Täna kohtasin naisterahvast, kellega töö tõttu oleme ikka trehvanud ja mõned ühised asjadki teinud. Umbes kolmveerand aastat polnud näinud. Sügisel sattus ta sõeluuringuga mammograafiasse ja juba nädal pärast esmast uuringut lõigati talt pool rinda. Ühes vähiga.
Praegu teeb ta läbi keemiaravi.
Ta oli päris otsa jäänud. Kuid temast õhkus mingit seletamatut leppimist olukorraga.
Mina nutsin pärast meie kohtumist.
Kahetsen, et talle lahkudes midagi ilusat kaasa ei öelnud.
Aga ma ei osanud.