Kiituse kiituseks

Silmadega armastamise kõrval armastavad inimesed ka kõrvadega. Nad tahavad kuulda, kui ilusad, osavad ja toimekad nad on.
Või lihtsalt kuulda tunnustavaid sõnu ilusa hetke eest.
Nad ootavad märkamist.
Tusasel hommikul toob naeratuse suule ka see, kui kolleeg märkab äsja juuksuri käe all värskema ilme saanud kiharaid. Või uut kleiti, mis oma värvidega selle kandja lausa särama paneb. Pikka päevaväsimust aitavad naabrinaise kiidusõnad õitseva aknalaua kohta või ülemise korruse põnni säravalt naeratav meeldetuletus, et talle soovitatud raamat oli nii põnev. Ja kui keskpäeval märkab ülemus ka tehtud tööd kiita, on päev täiesti korda läinud.
Kuid nende heade emotsioonide kõrval on olulisim see, et kiitev inimene ise on õnnelik isend, kes oskab märgata teisi enda ümber. Ta märkab kiitmisväärset ja oskab toetada seda nii teistes kui iseendas. Ta ei lase oma lähedastel muutuda iseenesestmõistetavaks osaks selles kirevas maailmas.
Oma kaaslaste iseenesestmõistetavalt võtmine on üks kurjemini kättemaksvaid tegevusi maailmas üldse. Siis, kui neid lähedasi meie kõrval enam pole, on hilja mõelda, mida kõike oleks tulnud neile öelda. Siis ei ole sõnadel enam tähtsust.
Head sõnad ei maksa midagi, aga tähendavad ometi nii palju. Seda tasub endale aeg-ajalt meelde tuletada. Ja ümbritsevatele midagi ilusat öelda.

Mõtteavaldus ilmub homses Ajalehes.