Juba mõne nädala on minu tüdruklaps käinud ringi lootuses leida endale üks nunnu röövik. Eelmine aasta pidas ta neid ju lausa kahte, üks kadus ära, teisest koorus aga imeline liblikas (pilt temast on küll vaid ühes otsad andnud telefonis). Otsingud olid pinevad ja põnevad - näiteks sattus ta ehitamisel herilasepesa peale. Käisime mitu päeva jälgimas, kuidas usinad mittemesilinnukesed oma imelist maja ehitavad... (Õnneks kerkis see ühe põõsa otsa metsa serval)
Ja siis tuli röövik meie ellu hetkel, kui laps oli juba kaotanud lootuse. Kuid kakkudes maal vana müüri servalt jänestele rohtu ta Roberti leidis - pehme, karvase, musta ja nunnu. Selline oli esimene msnis edasi antud kirjeldus.
No ja nüüd on Robert rännanud endale ehitatud kodukeses juba 100 km lõuna poole. Ta on nõudlik tegelane - sööb vaid värskeid toominga- ja tammelehti ning joob värskeid kastepiisku. Ausõna - ta joob - ise nägin täna. Pistis oma pea vette ja tilk kadus hetkega.
Nädalavahetusel rändab Robert aga veel ka pealinna, et sealt siis oma kodukoha kaudu Tartusse tagasi jõuda. Eks paistab, kaua me tema pehmet ilu nautida saame ja milline iludus temast veel sirgub enne, kui ta oma liblikaelu elama lendab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar