Et puhkus on. Ja niipalju muljeid ja häid inimesi ja õhku. Ja arvutivabadust.
Nüüd paar päeva kodus ja tuleb ka oma muljeid talletada.
Üks emotsionaalsemaid hommikuid oli see, mil kahe lehe vahele nukkunud Robertist oli äkki saanud liblikas. Ühel hommikul, täpsemini 7. juuli hommikul, kui tegime ettevalmistusi huvisõiduks Läänemaale, leidsime kuivanud lehtedelt päris liblika.
"Looduse ime!" õhkas ämm.
Laps oli nii rõõmus, et ei suutnud suurt midagi kosta.
Siiski võttis ta riiulist raamatu ja tuvastas liblika olemuse.
Robert osutus Harilikuks päevakoeraks.
Päevade jooksul süüviti liblikate hingeellu veelgi, sest olukord, mil Robert päeval liikumatult lamas ja öösel mööda tuba ringi tuuseldama hakkas, oli enam kui murettekitav.
Ja mis selgus!
Harilik PÄEVAkoer on tegelikult sootuks ÖÖliblikas.
Üleeile kell 1.38 läks Robert teisel katsel oma liblikaasju ajama. Enne seda pelgas ta öid liiga külmaks ja keeldus toast lahkumast.
Loodetavasti oli tal meiega koos vähemalt põnev, sest ilmselgelt pole niipalju mööda Eestit rännanud ükski teine päevakoer.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar