Aga tegelikult hakkasid möödunud nädalavahetuse mõnud pihta juba laupäeval, kui maale jõudes leidsin sealt eest ägeda vennapoja.
Siis ei jäänud muud üle, kui laps õue ajada ja hakata seal lumeonni ehitama. Meie onn (koobas) sai uhke - ühes elu- ja magamistoaga. Elutuppa mahtusime mõlemad koos ka ära, kuigi pildil ukerdab Marten seal üksi.
Pitka matka hommik ehk pühapäev siis algas muidugi uniselt. Sest juba mitu päeva polnud saanud hommikul kaua magada. Aga aknast välja vaadates tõusis parasjagu kauguses päike ja üleüldse tõotas ilusat ilma. Päikesetõus üle välja tegi isegi laste meeled rõõmsaks (kuigi tüdruklaps väidab alati, et tema vene keele klassis on ilusaim päikesetõus)ja nende ülessaamisega probleeme polnud. Ning isegi koduõuele kinni jäänud auto ei suutnud kellegi tuju rikkuda - kaevasime selle aga välja ja asusime Peetrisse teele. Sealt pidi minema transport Jalgsemale, matka alguspaika.
Peetrisse jõudes silmasime kirikuplatsil kaitseliidu autosid, mille kastid on inimeste vedamiseks kohandatud (ma tõesti ei mäleta, mis nende nimed on:)) ja laste näod tõmbusid otsekohe ülirõõmsaks - sellel hetkel said nad aru, et ees on äge seiklus. Ja tõesti, nende autode kastides meid matka alguspaika viidigi. Täitsa tore sõit oli, isegi külm ei hakanud. Kuid meiega ühte kasti jaganud noorte elevus ja jutud sellest, kuidas nad on end varasematel aastatel finišisse sundinud, erilist postiivsust küll algajates ei tekitanud. Lohutasin end vaid sellega, et minu teada see maa nüüd nii väga pikk ka ei ole. Vähemalt pool sellest maast on ju ka osa minu lapsepõlvemaast.
Jalgsema tervitas matkalisi aga meeletu uduga.
Ilusa uduga, mille tagant paistis päike. Mis oli esialgu küll külmavõitu - Pitka mälestuskivi juures peetud avakõned panid nii mõnedki matkalised jalalt jalale tammuma ning külma kurtma. Õnneks ei mindud nendega ega pikale ja start anti enamvähem täpselt planeeritud ajal ehk kell 10. Ja kogu see mass - ajakirjandusest loetu põhjal umbes 400 inimest - pani sellise hooga ajama, et matka alguses hakkas mul lausa õudne. No ja mis õudne, umbes esimese kilomeetri läbimise järel oli nahk täiesti märg ja keel peaaegu vestil. Sõber P, kes matkal juba kolmandat aastat oli, küll lohutas, et see on alguse asi. Et pärast võetakse tempot maha. Aga no Järva-Jaanini, ehk umbes poole maani, oli tempo ikka korralik. Minu lapsed mõtlesid isegi korraks, et peaks bussi peale minema ja sellega finišisse sõitma. Kuid kultuurimaja ees ja sees oli võimalus puhkepausiks ning mõned lonksud teed ja kaasavõetud teraviljakukkel tegi tuju jälle heaks ja nii marssisime kõik uljalt edasi.Järva-Jaanis hõikas vastupidamissoovid kaasa ka teeveerel lund lükanud külamees, kes nentis, et tema on matkaliste seas näinud rohkem naisi kui mehi. Et küllap naised siis on vastupidavamad. No vast siis on :)
No ja nii need matkalised siis kulgesid, mööda pisikesi künkaid ja kurve. Ilm oli ime-imeilus, päike paistis soojalt ja aegajalt visati riideid seljast vähemaks. Et need siis umbes seitse kilomeetrit enne lõppu toimunud tee- ja pirukapausil taas selga panna - ühe koha peal seistes hakkas kummaliselt külm.Paar kilomeetrit hiljem hakkasid aga ilmnema raja esimesed raskuspunktid laste jaoks, kuid samuti staažikas matkaja, ülikooliaegne sõber T. veenis neid edasi sammuma - kui finišisse jõuad, olevat tunne ülihea. Kolm kilomeetrit enne lõppu oli poisslapsel kadunud igasugune huumorimeel ning kõik minu püüded teda rõõmustada libisesid hooga kraavi. Vähe sellest - ka endal oli päris suur väsimus sees ning talla all andis endast märku saabuv vill. Mis on muidugi paras inimesele, kellel on rumal komme oma suusapükste vooder talla alla venitada. Oleks ju võinud selle peale tulla, et pikal matkal nii ei saa.
Ja kui selles paigas oleks ümber kukkunud, poleks püsti enam saanud - edasi ajas meid puhas tahtejõud. Ja õnneks on matka teise poole rada mulle väga-väga tuttav, sestap ka teadmine, et edasi läheb veidi lihtsamaks.
Ning mis oli eriti tore - kuigi P. ütles, et usu, matka lõpuks on meil kõik räägitud ja viimase otsa sammume vaikides, nii see ei läinud. Juttu ja naeru jagus ikkagi lõpuni. Ma arvan, et see ongi see sõbra õla tunne, mis meid edasi vedas.
Ning umbes kilomeeter enne lõppu - kui kirikutorn juba õige suureks oli kasvanud - läks tuju juba isegi ülevaks ja - võibolla oli see illusioon - isegi samm veidi kiiremaks. Sest lõpp oli lähedal! Viskasime veel P-ga nalja, et 19,7 tundub kuidagi labane arv, et kõnniks ikka Peetri lõppu ja tagasi, saaks 20 km täis. Seekord siiski me ei hakanud originaalitsema :)Kuid nentisime rõõmsalt, et kuigi parasjagu olümpial olevad suusakuulsused ei tunneks meie läbitud vahemaa peale ilmselt midagi, saime meie ometi selle matkaga kätte tunde, mida nemad tunnevad pärast omi võistlusi.Finišis pakutud hernesupp maitses aga ülihea ning lapsed särasid suurest rõõmust, et nad tõepoolest suutsid selle pika maa maha käia. Nende elevust toitsid vanaema ja isa imestavad arvamusavaldused, et nad tõepoolest said sellega hakkama.
Kuid arvestades asjaolu, et koos kahe peatuspausiga kujunes meie matkaajaks 3.52, teeksin ma küll ettepaneku matka ümber nimetada Pitka nimeliseks kiirkõnniks. Enne seda matka oli mul matkamisest sootuks teistsugune arusaam :)
Igatahes lahkusin sõprades kindla lubadusega tuleval aastal üritust korraldada. Ja vahepeal lisaks muudele kohtumistele midagi taolist veel ette võtta.
Aga jalad olid õhtuks ikka väga-väga läbi ja valusad. Liikusime lastega edasise õhtu nagu pingviinid, kergelt ühele-teisele poole kõikudes. Rääkimata sellest, et kui pidin autoga veel Tartusse sõitma, siis autosse istudes pidin vasaku jala sinna tõstma - jalas endas niipalju jõudu, et see oleks ise autosse tulnud, ei olnud.
Aga õnneks olen ma nii ise kui ühes lastega elu jooksul ikka rännanud - järgmisel päeval tuikasid jalad veel veidi ning ülejärgmiseks oli valu nagu peoga pühitud.
Ning mõnusale matkapäevale pani punkti imeline päikeseloojang, mille püüdsin pildile veidi enne Sargveret. Ja mis kõige toredam - nägu õhkas päikesest veel paar päeva pärast matkagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar