Tundub, et ma rikkusin oma sõnadega siiski kõik ära. Muidugi ma olen kurb, aga kui ma poleks selgust küsinud, oleks kõik ikka maa ja taeva vahel ning ma ei tunneks end sugugi paremini. Nüüd on vähemalt tulevikuski paremini tundmiseks lootust.
Ja ometi see ju kord nii on, nagu ütles ka Helen Keller: Maailma parimaid ja ilusamaid asju pole võimalik näha ega isegi puudutada - neid tuleb südamega tunda.
Ja siis veel see mõte, mis mulle eile meenus ja mida ma endale olen umbes kümme korda juba öelnud. See enda mõte aitab mind isegi kõige rohkem....
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar