"Vabadust papagoidele!" nõudis ühes minu lapsepõlveaegses lemmikmultikas üks papagoi, kelle tema omanik ootamatult puuri pani. Täpselt nii tundsin ma end nädalavahetusel, kui jätsin töö kus seda ja teist ja lihtsalt olin. Oleks selliseid mõnusaid päevi aga rohkem!
Kosusin tõvest saunateraapiat tehes (oi, kuum saun on hea, kodusauna vastu ei saa ju miski!), tähist taevast imetledes, kase- ja vahtramahla rüübates, lapsepõlvejõel puhhi mängu mängides (sillahaldjas sõi kõik mu oksad ära) ja veidi ka riisudes.
Ja minu lemmikuks osutus see päev, kui mul õnnestus spontaanselt oma ema ja väike õde majast välja meelitada ning esialgne kiire tripp Tuhala nõiakaevule päädis oluliselt suurema ringiga, mis viis meid läbi pealinna Türisallu vaadet imetlema ja Keila-Joa veerohket juga imetlema. Ja lõpuks ka Tuhalasse, kuid nõiad olid selleks ajaks juba magama jäänud.
Aga ilm oli imeimeilus, kuigi põhjaranniku kargus mõjus sooja keskmaa inimestele ehk liigagi jahutavalt. Ja tore on see, et minu emale meeldis see ootamatu reis väga - kui oleks ette planeerinud, oleks ta põdenud ja leidnud miljon põhjendust, miks mitte minna. Aga ülalnimetatud kohtades ei olnud tema veel käinud ja kui Türisalu pangal tundis ta veidi kõhedust (eriti minu energilisi lapsi silmates, kes just seal otsustasid üksteisel mütse peast rebida ja mürada), siis Keila-Joa meeldis talle eriti. Ja energiasammas nõiakaevu kõrval. Ja kitsekari, kes meid kartmata kuskil teiselpool Kiilit heinamaal maiustas.
Ning oma tänavusi esimesi sinililli nägin just Keila-Joal. Ja nende kõrval oli ilmselt õnnelikest abiellujates maha jäänud süda...
Tõeline kevad.
Aga Morrissey kontserdipileti magasin kevadet nautides maha :( Oleks nüüd meeles Angie Stone´legi end organiseerida...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar