Pikk nädalavahetus

Õigupoolest juba täna algas pikk nädalavahetus. Kuigi täna oli päev veel töine, töine, sest pühad ampsasid nädalast ühe päeva ja nii tuli mõndade asjadega kiiremini hakkama saada. Isegi tõbisena.
Paha lugu on jah see, et see va tõbi ei taha kuidagi ära minna. Teen küll siin igasugu trikka, kõhulahtisus ja oksendamine on siiski taandunud. Aga kehv enesetunne, nõrkus ja 37,3 palavik püsivad. Äsja infarktist kirjutanuna võiksin ma endal lausa isegi selle hullu tõve diagnoosida... Aga jah. Kui üle ei lähe, tuleb järgmine nädal minna arsti juurde. Sest kaua nii ei jaksa. Kuigi täna olen saanud juba inimese moodi süüa, eelmise kolme päeva menüü koosnes kahest liitrist apelsinimahlast, kahest liitrist keefiirist ja 11 pasteedisaiast. Niiviisi päevade peale mõnusalt jaotatuna...
Ja niiviisi pikaleveninud tõbi on toonud kaasa selle, et väga oleks vaja kodu koristada. Aga no ei jaksa veel... Vaikselt pusin, aga oleks vaja aknaid pesta ja põrandaid... Täna just kolleegiga rääkisime, et vanasti kodus tehti ikka pühadeks elamine korda. Et kuidas meie emad küll jaksasid. Aga siis oli eluring ju hoopis midagi muud - meie näiteks avame ühena esimestest asjadest koju jõudes arvuti ja töötame selle taga rõõmsalt edasi. Sest lisaks tööle käivad paljud koolis, teevad haltuuraotsi ja tahavad lihtsalt maailmaasjadega sina peal olla... Tegelikult suur osa meist ju töötabki kodus ja siis kaob ära see, et kell 5 paned arvuti kinni ja avad selle alles kell 8 hommikul. No ei saa... Aga eks sellevõrra muidugi saab ka päevast näpistada aega omiks tegemisteks. Ja küll need aknad ka lähiajal pestud saavad, igal kevadel on ju saanud. Kuigi tahaks ikka - kohe ja praegu.
Aga vaatamata kehvale enesetundele võtan homme vist ette sõidu maale. Mis sa teed, hing ihkab kohe kevadel oma lapsepõlvemetsa ja poriste põldude vahele, sinililleväljadele ja metsakontserditele. Päikest lubab ju nädalavahetuseks ka. Kui jaksu jagub, saab ka lõunapoolsemasse Eestisse kaeda, kuid hetkel ma selle peale väga ei julge veel mõelda... Unistan vaikselt ikka.
Ja täna värvisin ka esimesed munad. Kodus sibulakoori ei olnud, küll aga neid värve, mille sisse muna solpsata ja siis värvilisena kätte saada. Homme ju väikeste sugulastega trehvamisi, siis saab neile rõõmuks muna pihku pista. Ma ju tean, et see neile meeldib.