Nii, eilne päev läks tegelikult hästi. Ehk siis masu tähendab meie jaoks esialgu 8% ahtamat elu. Aga no minu meelest on see normaalne. Sest teada oli, et see nii peab minema. Ja sestap ma polnud üldse kurb, pigem rahul. Oleks võinud ju oluliselt hullemini minna.
Lõuna-Eestis töötavad inimesed olid tegelikult nii toredad, et toimunud koosolekul suurt mõtet ei näinud. Selle numbri oleks võinud ju meiliga ka teele panna. Teisest küljest oli aga kena, et otsus kenasti ära seletati. Ma pean ka siia kirja panema, et nii rahul, kui seni, pole ma olnud oma ühegi varasema töökohaga ka juhtkonna poole pealt. (Ptüi-ptüi-ptüi nüüd, eksole).
Ja tegelikult oli tore kõigi kolleegidega korraga trehvata, muidu pusime ju igaüks valdavalt omaette.
Natukene muretsema pani mind ainult asjaolu, et kui kollektiivis leidub inimesi (ja neid koosoleku põhjal tundus leiduvat), kes pole sellise kokkuleppega nõus, siis alternatiiviks öeldi olevat koondamine. Klausliga, et me ei saa kinnitada, et just seda koondatakse, kes nõus pole. Aga no oleks ülimalt ülekohtune, kui keegi teine seepärast koondatakse...
Seepärast pinge tegelikult veel püsib. Esimene verstapost on neljapäev, siis tuleb allkirjastatud lepingud tagastada. Ja siis vaadataks, mis edasi sünnib.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar