Hüpake, inimesed, hüpake!

Möödund laupäev tuletas mulle meelde, kui toredad on kevadööd Tartus, kui sul on olemas head sõbrad, kellega minna heale kontserdile ja veelgi enam - kellega lava ees hullumiseni muusika saatel hüpata. Kellega lonkida mööda linna kaunil Tartu kevadööl ja kellega koos istuda lihtsalt oma maja ette ja vaadata päikesetõusu (pildil on siiski päikese loojang Emajõe veel) ja rääkida, rääkida, rääkida :)
Pooled asjad said kuidagi selgemaks, pooled asjad läksid veidi segasemaks.
Aga segadustes tulebki appi võtta üks nipp, mille eile omandasin - kui te tahate, et segaduses inimene suudaks öelda ka midagi muud, kui see, mis ta korrutab, käskige tal hüpata.... See korrastavat maailmapilti.
Seega, sõbrad, hüppame veel!

Kõige tähtsam on ära tunda oma lammas!

Ahjaa, ja räägitud tarkadest mõtetest parim oli see, et maailmas on palju toredaid loomi. Kuid kõige tähtsam on teha vahet vesirotil ja lambal ehk teisisõnu - pole mõtet otsida soojust sealt, kust seda ei saa... Ehk siis veel puust ja punasemaks - igaühe jaoks on kuskil üks paksu ja sooja kasukaga sõbralik lammas, keda kallistada ja kelle soojusest jõudu saada, kui ta osata vaid ära tunda...

Elu on lill

Nädal aega tead, et pead minema peole. Peopäeva hommikul ärkad valutava kurgu ja kehva enesetundega. Päeval kogud jõudu aknast sisse paistva sooja päikese käes tukkudes ja siis otsid enesetunde turgutamiseks kapist välja kleidi, mida väga tihti ei kanna. Siis sätid juustesse lille (esimest korda elus sihipäraselt, varasemad lilled on juusteisse sattunud spontaanselt, näiteks need nelgid umbes aasta tagasi samal ajal...) ja asud teele.
Teel kohtad oma tänavust esimest liblikat. Veidi räsitud moega kirjut liblikat. Ja otsustad ta päästa. Inimesed, kes oma akendest pikas peokleidis oksaga keset teed siblivat naist näevad, võivad nii mõndagi mõelda.
Siis kõnnid veel läbi oma väikese puust linna ja äkki satub sinu ette üks hundikoera nina. Ja sellele järgnevad silmad, kes vaatavad sind veidi paluva moega. Sa astud sammu edasi, kuid siis jääd siiski seisma, sest see koer ju vajas midagi. Ja siis märkad aia alt sõiduteele veerenud kollast mängupalli. Muidugi sa võtad selle palli ja tonksad oma peokingaga koerale aeda tagasi. Tänuks kostab üks haugatus.
Siis lähed lillepoodi, sest oled otsustanud täna kingiraamatut ise mitte pakkida. Müüja pakub sulle pakendiks erakordselt koledat kollast paberit. Sa otsustad valida ilusa roosa, lillelise paberi. Ja tood müüjale esimest korda elus põhjenduseks maailma kõige totakama tibilause: see paber sobib mu kleidiga paremini. Müüja, kes ilmselgelt on pigem peenem naisterahvas kui mina, viskab üle leti iroonilise lause: "Kui kleidiga, siis küll." Ja see lause teeb su tuju nii heaks, nii heaks.
Ja siis sa lähed peole ja... saad tänukirja (see polnud mingi päris tavaline pidu). Millel on sõnad, mis toovad raskel hetkel pisaragi silma. Muidu teevad ehk veidi uhkeks.

"Igaüks meist on kellegi jaoks tähtis, mõned inimesed on tähtsad paljude jaoks. Sellel üürikesel aastasajal, mis meile on antud elada, oleme koos astumas samme, mis mõjutavad meid, annavad jõudu, soojendavad südant ja annavad lootust. Nende ridade sees on väike tänu Sinule Silja, kes Sa oled tähtis paljude jaoks."

Ja siis sa oledki niiviisi - lihtsalt õnnelik. Räägid juttu toredate inimestega, saad lihtsalt olla nagu sa oled. Ja siis selgub, et sa saad sellel õhtul kingituseks kahte inimest mahutava telgi (kusjuures kinkijail ei ole aimugi, et sa oled mõelnud endale seesuguse lähiajal osta, et suvel oleks mugav ka üksi või mõne hääs sõbraga kuskil looduses ringi tatsata) ja veel lisaks kõigele sellele valitakse sind väga suure seltskonna seast peo nelja kaunima naise sekka. Ja saad seetõttu auhinnaks veel kahe mänguväljaga bingo-loto pileti.

Ja koduteel hingad värsket õhku ja tunned, et kevad ongi käes.

Ehhh, elu on lill. Sel hetkel, kui kõik raskused meelest lähevad.

Muidugi säraks see lill rohkem, kui ka Rock oleks Zalgirisele pähe teinud. Aga ju siis Tartu vaim ei jaksanud leedukate pingi taga piisavalt sisendavalt Tartu marssi ümiseda. Järgmine aasta jälle!

Stalinistliku maailma kammitsais

Just sain tähtsatest paberite vahendusel teada, et seadus selle kohta, et lapsele tuleb nimi panna kuu aja jooksul pärast sündi, võeti Nõukogude Liidus vastu 1933. aastal. Ning 1936. aastal kehtestati lapsele makstavate alimentide suuruseks veerand palgast, kuid kolmanda ja rohkema lapse puhul oli see summa poole palga suurune.
Päris huvitav, et ka praegu kehtivad nõuded on juba nii ammu tegelikult kehtestatud.
Seega reegel, et pole midagi uut siin päikese all, peab ikka täiega paika.
Ehk - kõik on juba kuskil korra olnud. Ja kui on olnud, tasub neist asjust õppida, mitte ise jalgratast leiutada.

Veidi õhemad koored. Esialgu.

Nii, eilne päev läks tegelikult hästi. Ehk siis masu tähendab meie jaoks esialgu 8% ahtamat elu. Aga no minu meelest on see normaalne. Sest teada oli, et see nii peab minema. Ja sestap ma polnud üldse kurb, pigem rahul. Oleks võinud ju oluliselt hullemini minna.
Lõuna-Eestis töötavad inimesed olid tegelikult nii toredad, et toimunud koosolekul suurt mõtet ei näinud. Selle numbri oleks võinud ju meiliga ka teele panna. Teisest küljest oli aga kena, et otsus kenasti ära seletati. Ma pean ka siia kirja panema, et nii rahul, kui seni, pole ma olnud oma ühegi varasema töökohaga ka juhtkonna poole pealt. (Ptüi-ptüi-ptüi nüüd, eksole).
Ja tegelikult oli tore kõigi kolleegidega korraga trehvata, muidu pusime ju igaüks valdavalt omaette.
Natukene muretsema pani mind ainult asjaolu, et kui kollektiivis leidub inimesi (ja neid koosoleku põhjal tundus leiduvat), kes pole sellise kokkuleppega nõus, siis alternatiiviks öeldi olevat koondamine. Klausliga, et me ei saa kinnitada, et just seda koondatakse, kes nõus pole. Aga no oleks ülimalt ülekohtune, kui keegi teine seepärast koondatakse...
Seepärast pinge tegelikult veel püsib. Esimene verstapost on neljapäev, siis tuleb allkirjastatud lepingud tagastada. Ja siis vaadataks, mis edasi sünnib.

Kartulite koorimise aeg

Nüüd on see siis ka meil käes. Üleöö. Või noh. Eks seda oli ju tegelikult arvata.
Homme kuuleb täpsemalt. Ja siis saab teada, kas läheb samamoodi nagu Luizel või mis.
Muretseda aga ka ei viitsi.
Sest maailmas on palju hullemaid asju.
Näiteks kohtusin ma täna kahe noore mehega, kes on tõelises sõltuvuses nitrolahusest. 23 aastane noormees nuusutab juba 1997. aastast saati. Ma ei julge arvutada, kui noorena ta alustas, sest see vanus jääb kuskile samasse kanti, kui on minu lapsed praegu.
Teine oli enne meie kohtumist kodus teleka ees tõmmanud. Ta elab koos vanaemaga ja see teda ei keela.
Mina sain meie kohtumisest aga kaifi. Mitu tundi oli selline keemia sees ja süda paha.
Elul on palju külgi.
Ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka. Trafaretne, kuid nii see on. Kuniks käed ja jalad otsas ning süda õige koha peal, on ju kõik hästi. Jätkuks ainult kainet meelt endale seda vajalikel hetkedel ikka korrutada.

Murphy puhkuseteema

Hmh, möödunud nädalavahetus lõppes nüüd küll nii, nagu mingi musternäide Murphy seaduste kogust.
Täiesti töövabaks tehtud päevad, magamine, sõbrad, päike, televiisor, raamatud ja käsitöö ja hea tuju... kuni ööl vastu esmaspäeva otsustab pere lemmikloomast kass käia 5 minutise vahega aknast sisse-välja ja kuna aknaplekk koliseb meeletult, seda eirata ei saa. Tuleb silmad kinni akent kordamööda avada-sulgeda.
Brrr...
Püüaks siis nüüd rõemsat meeltki hoida :)

Õigete naiste kiituseks

Täna peesitan eilse õhtu paistel, mil taaskord tõdesin, et maailmas on olemas õigeid naisi ja mõnedega olen ka mina oma elus kokku saanud. Või, et tegelikult - õiged naised kohtuvad omavahel nagunii :)
Ühesõnaga - oli hiiglama tore tasane naistekas pärast meeleolukat laste kooli aastapäevakontserti.
Natuke paneb mind muretsema, et neid toimub nii harva. Aga teisalt - tihedamini toimuvatest õhtutest ei oskaks vist nii suurt rõõmu tunda... Või siis mine sa tea :)

Pilt siit: http://www.myspace.com/ulaney

Kõige ilusam...

... asi siin maailmas on maailm ise. Luges Tom Hanksi kehastatud tegelane ühes minu lemmikfilmis "Kaldale uhutud" sünnipäevakaardilt, mille ta ühest pakist leidis.
Tom Hanks meeldib mulle näitlejana ka. Ühel ülimõnusal talveõhtul sain ka Forrest Cumpi otsast lõpuni ära vaadatud. Ja olen selle lummuses senini.
Õnneks pääseb Tom nüüd varsti sealt saarelt ära ka...

Vabadust papagoidele!

"Vabadust papagoidele!" nõudis ühes minu lapsepõlveaegses lemmikmultikas üks papagoi, kelle tema omanik ootamatult puuri pani. Täpselt nii tundsin ma end nädalavahetusel, kui jätsin töö kus seda ja teist ja lihtsalt olin. Oleks selliseid mõnusaid päevi aga rohkem!
Kosusin tõvest saunateraapiat tehes (oi, kuum saun on hea, kodusauna vastu ei saa ju miski!), tähist taevast imetledes, kase- ja vahtramahla rüübates, lapsepõlvejõel puhhi mängu mängides (sillahaldjas sõi kõik mu oksad ära) ja veidi ka riisudes.
Ja minu lemmikuks osutus see päev, kui mul õnnestus spontaanselt oma ema ja väike õde majast välja meelitada ning esialgne kiire tripp Tuhala nõiakaevule päädis oluliselt suurema ringiga, mis viis meid läbi pealinna Türisallu vaadet imetlema ja Keila-Joa veerohket juga imetlema. Ja lõpuks ka Tuhalasse, kuid nõiad olid selleks ajaks juba magama jäänud.
Aga ilm oli imeimeilus, kuigi põhjaranniku kargus mõjus sooja keskmaa inimestele ehk liigagi jahutavalt. Ja tore on see, et minu emale meeldis see ootamatu reis väga - kui oleks ette planeerinud, oleks ta põdenud ja leidnud miljon põhjendust, miks mitte minna. Aga ülalnimetatud kohtades ei olnud tema veel käinud ja kui Türisalu pangal tundis ta veidi kõhedust (eriti minu energilisi lapsi silmates, kes just seal otsustasid üksteisel mütse peast rebida ja mürada), siis Keila-Joa meeldis talle eriti. Ja energiasammas nõiakaevu kõrval. Ja kitsekari, kes meid kartmata kuskil teiselpool Kiilit heinamaal maiustas.
Ning oma tänavusi esimesi sinililli nägin just Keila-Joal. Ja nende kõrval oli ilmselt õnnelikest abiellujates maha jäänud süda...
Tõeline kevad.







Aga Morrissey kontserdipileti magasin kevadet nautides maha :( Oleks nüüd meeles Angie Stone´legi end organiseerida...

Ono No Komachi

jalad väsivad
jalad väsivad
ära uneteid pidi
kohtumas käies
näha et kalli pilku
aga see pole ju see

(Rein Raud)

Jah. Naine vajab mehes ka trubaduuri.

Kus lõpeb reaalsus ja algab unelm, kas nad just kokku sulades ei moodusta õnnelikku elu?

***

Ma teadsin, see oli kaine mõistuse hääl, see paneb meie hingele ikka jala ette ja on keeluks seal, kus peaks olema sõbralik ergutamine ja tagant lükkamine.

***

Ta ei suutnud mõista, et naine ei vaja üksnes meest, vaid mehes ka trubaduuri, natukenegi trubaduuri, kes ei väsiks imetlemast, ülistamast ja armastamast oma südamedaami.

/A. Gailit/

Maalapse pragmaatiline meel

"Tädi Silja, kingi mulle sünnipäevaks Ninja-kostüüm ja ninjarelv!" hõiskab suvel seitsmeseks saav vennatütar. Minu õudust täis näo peale teatab ta, et tahab õppida ninja-trikke tegema, kuid ilma varustuseta pole see ju ometi võimalik. No loogiline! Ja hea tädi käest saab ikka küsida vahvaid asju.
Pool tundi munavärvimist hiljem ütleb ta, et tahaks endale hoopis ühte väikest armsat pruunikirju tibukest. "No aga see kasvab ju suureks ja mis sa siis temaga teed?" küsib eemalt vanaema, kellel on suvel taas õuel ette näha kümneid armsaid tibukesi ringi lippamas. Esimene kana istub juba tähtsa näoga pesal.
"Ära söön!" kõlab maalapse pragmaatiline, kuid väga rahulolev vastus.

Käed eemale väärt meestest!

Hmm. Juba seitsmendat korda üritati meest ära viia. Mis siis, et nüüdseks on alles jäänud koopia ja kaamerad valvavad tüüpi ka.
Peab ikka väärt mees olema :)
Aga tegelikult ei saa ma neist monumentide rüüstajaist üldse aru. Viimane meelehärm seostus mul Lotmani kujuga, mille mingid kurikaelad möödund aprillis viltu väänasid. Krrr.... Ilmselt lume sulamisega tulevad ka mõned lollid kuskilt välja...
Mina ise naudin meie linnaruume (ja teinekord ka maakeskkonda, kus võib ausambaid kohata täiesti ootamatutes kohtades) täiega. Mul on välja kujunenud omad kindlad lemmikud. Ja alati kui võimalus, külastan ma uusi. Viimane väga võimas tunne oli selle aasta alguses, kui sattusime Stockholmis asuva Estonia mälestusmärgi juurde.
Ja ma olen ausõna väga pahane nende napakate lõhkujate peale!
Kui ikka koju on Lurichit vaja, siis minge ja käige kasvõi Tauno Kangro skulptuuristuudios (mina olen käinud, väga lahe oli), kus kindlasti on võimalik vähese juhendamise abil endale oma mees vormida. Ja seda siis kapi peal nautida, kuis vähegi jaksad.
Või voolige plastiliinist. Igal õhtul uus lemmik.

Pikk nädalavahetus

Õigupoolest juba täna algas pikk nädalavahetus. Kuigi täna oli päev veel töine, töine, sest pühad ampsasid nädalast ühe päeva ja nii tuli mõndade asjadega kiiremini hakkama saada. Isegi tõbisena.
Paha lugu on jah see, et see va tõbi ei taha kuidagi ära minna. Teen küll siin igasugu trikka, kõhulahtisus ja oksendamine on siiski taandunud. Aga kehv enesetunne, nõrkus ja 37,3 palavik püsivad. Äsja infarktist kirjutanuna võiksin ma endal lausa isegi selle hullu tõve diagnoosida... Aga jah. Kui üle ei lähe, tuleb järgmine nädal minna arsti juurde. Sest kaua nii ei jaksa. Kuigi täna olen saanud juba inimese moodi süüa, eelmise kolme päeva menüü koosnes kahest liitrist apelsinimahlast, kahest liitrist keefiirist ja 11 pasteedisaiast. Niiviisi päevade peale mõnusalt jaotatuna...
Ja niiviisi pikaleveninud tõbi on toonud kaasa selle, et väga oleks vaja kodu koristada. Aga no ei jaksa veel... Vaikselt pusin, aga oleks vaja aknaid pesta ja põrandaid... Täna just kolleegiga rääkisime, et vanasti kodus tehti ikka pühadeks elamine korda. Et kuidas meie emad küll jaksasid. Aga siis oli eluring ju hoopis midagi muud - meie näiteks avame ühena esimestest asjadest koju jõudes arvuti ja töötame selle taga rõõmsalt edasi. Sest lisaks tööle käivad paljud koolis, teevad haltuuraotsi ja tahavad lihtsalt maailmaasjadega sina peal olla... Tegelikult suur osa meist ju töötabki kodus ja siis kaob ära see, et kell 5 paned arvuti kinni ja avad selle alles kell 8 hommikul. No ei saa... Aga eks sellevõrra muidugi saab ka päevast näpistada aega omiks tegemisteks. Ja küll need aknad ka lähiajal pestud saavad, igal kevadel on ju saanud. Kuigi tahaks ikka - kohe ja praegu.
Aga vaatamata kehvale enesetundele võtan homme vist ette sõidu maale. Mis sa teed, hing ihkab kohe kevadel oma lapsepõlvemetsa ja poriste põldude vahele, sinililleväljadele ja metsakontserditele. Päikest lubab ju nädalavahetuseks ka. Kui jaksu jagub, saab ka lõunapoolsemasse Eestisse kaeda, kuid hetkel ma selle peale väga ei julge veel mõelda... Unistan vaikselt ikka.
Ja täna värvisin ka esimesed munad. Kodus sibulakoori ei olnud, küll aga neid värve, mille sisse muna solpsata ja siis värvilisena kätte saada. Homme ju väikeste sugulastega trehvamisi, siis saab neile rõõmuks muna pihku pista. Ma ju tean, et see neile meeldib.

2 in 1 pakivahetus: lihavõtted ja kevadine aed, vol 2

Ja täna sai Sigrid oma pikisilmi oodatud paki, millest vupsas välja kaks mõnusat rohekakirjut lõnga ning veidi villa viltimiseks, ning heegeldatud lilledega kaunistatud munavõttekorv (nagu Sigrid selle kohe ristis), milles oli sees palju vidinaid: lilleseemned, vildist tehtud kaunistused, lilledega kaunistatud näpitsad, paar heegeldatud lille, liblikad, seenekesed, munakujuline küünal ja šokolaadist jänes. Viimase sõi Sigrid suures elevuses muidugi hoobilt ära ja pildistamise vajadus meenus viimast tükki alla neelates...
Igatahes palub Sigrid öelda tänusõnad Mirjele Sauelt, vähemalt nii oli paki peal kirjas.

Ja kohale jõudsid ka meie pakid. Sigrid tegi paki seekord Mummule. Ta oli kohe rõõmus, et saab teha inimesele, kellele mina olen juba mitu korda teinud :)
Aga pakk ise oli selline (Mummu tehtud pilt):













Ja minul õnnestus teha seekord pakk Tulilinnule, see nägi välja selline:






Oli üks tore pakivahetus jälle :)!

Ahhaa, milline eestlane

Haigena ei saa ju tõsiseid asju teha. Päeval pusin neid veidi nagunii. Elsa tegi testi ja mina proovisin ka. Ja selline ma siis nüüd olen:

Aike

Kole on, kui pärast hommikust enam-vähem ärkamist keerab tervis äkki ära ja päev otsa on nii kirjeldamatult halb, nii halb... Oksendad ja lamad, lamad ja oksendad,.. Nii halb, et õhtul tuleb suurest halvast isegi enesehaletsusest nutt peale... Rääkimata sellest, et uni, mis minu teooria kohaselt on haigetele parim abimees, sellise halva peale lihtsalt ei tule...
Jääb loota, et hommikul on parem.

2 in 1 pakivahetus: lihavõtted ja kevadine aed

Nii,sain täna jälle paki :) Sellise tõelise kevadpaki.
Enne selle kättesaamist kogesin postkontoris lademes kehvi emotsioone, aga nendest ühes järgmises postituses. Õnneks oli mul pärast paki kättesaamist mõni minut aega ja loomulikult kulutasin ma selle autovõtmega paki lahti urgitsemise peale ning pakist leitud kommid viisid ka pahameele kus seda ja teist...
Aga pakk oli tõeliselt kevadine, nagu juba öeldud. Selles oli nii palju mõnusat isetehtut - kena päikesekarva heegeldatud linik, armas roheline vilditud karp ja selles isetehtud rohelised kõrvarõngad ja kleeptulbid, kena isetehtud kaart, millele peale tikitud nartsissid (selle ma panen raami sisse, ausalt :)); siis pralineekommid, glükoositropsid, tee (üks minu lemmikteesid :)), pakk punaseid pärleid ja muru, mille kohe homme kasvama paneme. Sellest saame ise silmailu ja rõõmu ka meie kass, kellele praegu roheline muru üle kõige maailmas maitseb... Ja üks kevadine tibu oli ka, see leidis oma koha kohe-kohe vaasis puhkevate kirsiokste kõrval.
Suur-suur aitäh, Annyliis, veelkord :) Lahe on see, et olen Sinu mõnusatest pakkidest ka varem osa saanud ning loodetavasti ei jää see viimaseks ;)
Nüüd pean veel enda paki lõpuni pusima, veidi on veel nokitseda. Aga õnneks on veel postitamiseks aega ka. Kuigi õues on ahvatlev kevad...

Aprill!

Aprill tuli kellukeste helinal. Vana meediainimesena suhtusin ma päeva jooksul postkasti ja portaalidesse laekuvasse ettevaatusega, kuid õhtul sain oma aprillinalja ikka kätte. No kesse oskab arvata, et kultuuriuudised ka nalja teevad. Igatahes kui I. kolmapäevaõhtuselt mängult koju naases, siis teatasin talle seda õhinal, et mõtle, meie eurolaul tehakse vene keelseks ning Moskvas esitatakse seda just vene keeles...
Terve pere vaatas mind imeliku näoga ja isegi lapsed lagistasid naerda.
Ehhhh....

Ja siis maja eest leidsin lumikellukesed. Lihtsalt lambist. Maitea kas ma olen lihtsalt nii väsinud ja maganud kaks nädalat või misasja, aga eile oli samas kohas mu meelest lumi. Ma olen ikka nagu harjunud, et ma panen tillukesi imesid ja detaile tähele. Nüüd olen aga suures hämmelduses, kuidas see siis nüüd nii äkki...

Aga minu lemmiklibauudised rääkisid Naabrihäältega CD-st, puugikaamerast ja väikesest pruunist Peebust.

Lohutan ennast

Tundub, et ma rikkusin oma sõnadega siiski kõik ära. Muidugi ma olen kurb, aga kui ma poleks selgust küsinud, oleks kõik ikka maa ja taeva vahel ning ma ei tunneks end sugugi paremini. Nüüd on vähemalt tulevikuski paremini tundmiseks lootust.
Ja ometi see ju kord nii on, nagu ütles ka Helen Keller: Maailma parimaid ja ilusamaid asju pole võimalik näha ega isegi puudutada - neid tuleb südamega tunda.

Ja siis veel see mõte, mis mulle eile meenus ja mida ma endale olen umbes kümme korda juba öelnud. See enda mõte aitab mind isegi kõige rohkem....