Nokturn

Kresside leegis tuksatab sügise süda,
pudeneb pihule hilise õnne kild.
On selles öös üksainuke helendav rada -
lähen ja tunnen, kui habras on sõnade sild.

Ei, ma ei usu, ütlen. Ja ometi usun.
Ei, ma ei armasta, ütlen. Kuid hinges on lõõm.
Möödunud mure mu olemust maadligi rusus.
Tänasel ööl aga tõusen. Ja lahvatab rõõm!

Lumm hajub pea. Aga iial ei unusta seda,
kuidas sa hoidsid mind. Süda sul kumedalt lõi...
Kresside leegis tuksatab sügise süda,
teades, et hiline õnn kaua kesta ei või.

(Virve Osila)

Mõtteid lähedusest

Läheduse eeldused ja tingimused:

* Lähedus varases lapseeas on läheduse eeltingimuseks täiskasvanueas
* Väljakujunenud eneseidentiteet julgustab lähedusele
* Eneseaustus ja eneseusaldus annavad kindlust teisi inimesi usaldada, st. olla lähedane
* Läheduseks on vaja riskeerimist avameelsusega iseenda kohta
* Läheduseks on vaja oskust vastastikku teineteise jaoks emotsionaalselt olemas olla
* Lähedus on võimalik, kui paar õpib teineteise eest hoolitsema
* Lähedus on võimalik vastastikku usaldavas õhkkonnas

Läheduse takistused

* Madal enesehinnang ja süütunne läheduse takistajana

Läheduse võimalused kasvada

* Lähedus kasvab läbi eneseaustuse kasvu
* Lähedus kasvab läbi vastastikuse panuse

"Me vajame armastust parajal määral ja me vajame selle jagamist teise inimesega. Me vajame tunnet, et oleme soovitud ja et me kuulume kuhugi. Me vajame tunnet, et oleme võimelised arenema, nii et vastata elu muutuvatele nõudmistele. Me vajame tunnustust selle eest, mida me saavutanud oleme. Me vajame teadmist, et meie aistingutest ja kehatunnetest saadav mõnu on lubatav ja selle mõnu tundmine ei muuda meid halvaks. Me vajame tunnet, et meid mõistetakse ja aktsepteeritakse. Ja lõpuks, me vajame tunnet, et oleme väärtuslikud just sellistena nagu me oleme." Dorothy W. Baruch

Kas ka mina?

Terve artikkel on siin.

Aasta hommikutegu...

... läheb tänavu jagamisele.
Selle saavad tohman, kes lehepuhuri välja mõtles ja teine tohman, kes hommikul kell 7 sellega meie akna all lehti puhuma hakkab.
Eilne kell pool kümme on selle kõrval ikka kökimöki.

Uuema aja tuhkatriinuvärk

Kui vanasti pidi tuhkatriinu sellel ajal, kui ülejäänud pere ballil tantsu vihtus, tuha seest herneid korjama ja puid aastaks lõhkuma, siis praeguse aja tuhkatriinud purustavad köögis lihahaamriga kahe käteräti vahele panduna jääd... Või kuidas need maitsvad mojitod muidu teie arvates sünnivad.

Hullu Humalapuud igatsedes

Airika ajas mulle peale tõelise igatsuse Hullu Humalapuu järgi.
Lisaks sellele, et see laul on selline, et minul jõuab see välja minu mitte kõige kvaliteetsema selgroo otsani, on selles ka sellised tunded, et .... uhhhh!
Ja kui üks nõrk naine on uinunud äärmiselt õnnetus meeleolus, pisar silmanurgas, siis mis võiks teda arvatavasti rohkem aidata, kui üks Hull Humalapuu.
Ja hommikul oli selline tunne, et täna on see päev, kus ma tahan olla oma kapi taga hästi väiksena oma teki all. Aga ma sundisin end sealt välja tulema ja tööd tegema ja askeldama.
Lisaks on täna Kausikujulisse Kalurikülla oodata Põhjala väravapoolset rannarahvast ning ühed armsad väikesed kaksikudki on siia tulemas.
Tuleb jaksata lihtsalt hea ära oodata!

Armsatest inimestest

Kuigi viimastel päevadel olen ma pahandanud inimeste üle, olen ma samas ka kindlalt veendunud, et maailmas on olemas armsaid ja häid inimesi. Ma lihtsalt olen neid näinud ja oma käega puudutada saanud.
Mõned neist on olemas juba ammu, kuid mõned tulevad ühel hetkel su ellu. Lihtsalt.
Sa tead küll, et seesugune inimene on olemas, mäletad teda linnapildist ja üldse. Aga siis, ühel õhtul, satud rääkima. Ja teisel õhtul ka. Ja vahest kolmandalgi.
Ja sa tunned, et sa oled õnnelik, sest sinu ellu on tulnud veel üks kuldaväärt inimene.

Mis on õnn?

"Ausalt öeldes, ega ma teagi päris täpselt, mis on õnn. Mul on väga rikas elu olnud, aga õnnelikkusega on alati seotud ka keerulised asjad, pinged, komplikatsioonid. On inimesi, kellel on rahulolemise anne, minul see puudub ja valdav tunne on rahutus," räägib Käbi Laretei septembrikuu Eesti Naises.

Mina arvan, et ma tean, mis on õnn minu jaoks. Aga see võib olla lihtsalt ühe veel suhteliselt noore inimese enesekindel targutus.

Minu õnn on minu lastes ja sõprades, selles, et käed-jalad terved ja pea otsas. Selles, et mul on kodu ja võimed teha asju, mis mulle meeldivad. Et ma tahan õppida ja üldjuhul oskan näha maailma lahtiste silmadega. Et musta ja valge kõrval on maailmas väga palju värve.

Aga - kas ma olen õnnelik? Südamepõhjas tean, peaaegu olen. Ma tean täpselt, mis mul täielikust õnnelik olemisest puudu on. Aga ilmselt veel pole aeg sellega tegeleda. Ilmselt tuleb veel selles maailmas lahtiste silmadega ringi vaadata ja ennast tundma õppida. Ja ka inimesi enda ümber.

Ma loodan, et minu täiuslikult õnnelik olemine saabub mõne aasta jooksul. See lihtsalt peab nii minema.

Ja kuni on lootust, ei ole ju veel kõik kadunud.

Lihtsalt kuri

Ma pean endale ikka ja jälle meelde tuletama, et kõiki inimesi ei saa armastada. Või kui nüüd lähtuda sellise positiivse pedagoogika seisukohalt (hiljuti telekas olnud ja mul aastaid videokassetil olemasolev film "Heleni kasvatamine" tuletas seda meelde), siis inimesi on võimalik armastada, nende käitumist aga mitte.
Ehk - mind ajavad äärmiselt kurjaks egoistlikud, kitsa silmaringiga ja empaatiavõimetud inimesed. Ja eriti see, kui nad kõike seda oma äärmiselt rumala jutuga kohe mõnuga silma lasevad paista, sest nemad on maailma naba ja kõik teised mitte, eriti need, kes hindavad teistsuguseid asju ja teistsugust suhtlemisviisi ja.... Ja üldse.
Ma käisin küll tiiru õues, kuid olen päris viimase piiri peale viidud ja kuri. Tegelikult vist pigem õnnetu.
Oeh.

Hommikupoolik Stingi ja igatsusega

Pagan, need mõnusad päevad õues mööda linna ringi tuhisedes on nii hääd olnud, et väga tahaks täna ka sinna päikesesse. Aga no keegi peab ju vahepeal tööd ka tegema... Nii ma siin olen asjalik, kriban ja kriban, kuulan Stingi ja piilun igatsusega õues paistvat päikest. Vahepeal teen akna ka lahti, et teda tunda :)

Tõttöelda on mul lausa selline kevade tunne. Selline möödunud imelise kevade tunne. Mis ei kao minu seest ilmselt kunagi kuhugi. Mõnede asjadega lihtsalt on nii.

Tegelikult tean ma, et väga kaua ma siin vastu ei pea ja lähen ikkagi ka täna oma susse tänavaid katnud lehevaiba sisse sahistama.

Sest lõppeks saab natuke arvutitagust tööd teha ka kuuvalgel. Siis on ümberringi vaiksem ja mõtted seeläbi selgemad.

Aknaalune aguliromantika. Sõnadeta.

Üks väike rosin igasse päeva

Päevad mööduvad tuhandeid kilomeetreid tunnis tuhiseva linnu lennul. Nii palju on näha ja teha ja vaadata ja avastada. Hiljaaegu just küsiti mult, et kas mul on igav.
Aga igav on tundmus, mida ma juba ammu ei tunne. Ma võin küll olla üksi ja teinekord õnnetugi (varsti ma pean siia vist ühe selleteemalise sissekande tegema, lükkan seda aina edasi, kuid ega enda eest ei põgene ikka küll), aga igav küll pole. Eelpoolloetletud põhjustel.

Vahepeal täitsin oma päevi siis laste rattamaratoni ja ühe vahva juubelipeoga paarkümmend aastat vanemate inimeste seltskonnas.

Pühapäeval võtsin ette ja läksin vaatama näituseid ja annan siinkohal taas sooja soovituse. Kunstnike majas on veel 5. oktoobrini avatud näitus Põranda all ja tingimisi.

Väljavõte näituse tutvustusest: "Kandev ja avangardne osa meie sõjajärgses abstraktses kunstis on Kõrgemas Kunstikoolis “Pallas” õppinud ja Tartus koondunud mitteametlikku, 1960. aasta rühmitisse kuulunud kunstnike loomingul. Näituse koostamisel on huvi pakkunud just ajajärk, mil tinglikku kunsti ei olnud võimalik Eestis eksponeerida, aga ometi luua kasvõi iseenda kosutuseks. Uuritakse samuti mänge piirialadel. Natuurist lähtunud, aga selgelt esemetu kunsti kogemusest rikastatud või ka sürrealismi sulatusahjust läbi käinud ilminguid."
Ja näitus on väga mõtlemapanev ja ulatuslik - tervelt 32 kunstniku tööd, mõnelt veel mitut - saab seal kaeda. Igatahes kogesin ma seal tundeid seinast seina.
Kui mul oli seal ka juba mitu tuttavat tööd, näiteks Lola Liivati pintslist, siis oli ka uut ja avastamishõngulist, nagu ikka ühel heal näitusel. Eriti jäid seekord millegipärast meelde Eudard Rüga meisterlikud ja ülidetailsed linoollõiked.

Ja kui see näitus õhkab tõsisemaid toone, siis monumentaalgaleriis on ikka lausa lustlik Eero Ijavoineni väljapanek, mis kannab pealkirja "Monumentide aeg".
Minu süda lausa sulas, vaadates fotoseeriat hallist prouast ja tundmatutest tegelastest. Üle pika aja tundsin ma, et need on fotod, mis võiksid ka minu kodus rippuda. Ja halli prouat silmitsedes sain ma täpselt aru, miks minust korralikku ametnikku ei saanud... Ja ma ei ole selle üle sugugi kurb! Pigem olen ma oma tööeluga üldises plaanis ikka väga rahul. Ja lausa lõbus oli skulptuur, mis minu loogilisi ringe pidi jäi viimaseks ja mis teatas, et "Ela ja sära!".

Ja nagu ma olen õppinud, kui näitus toob naeru näole ja teeb tuju heaks, on aeg selleks päevaks lõpetada. Muidu see olemine võib ruttu muutuda :)

See otsus oli õige, sest kohe pärast seda saabus minu selle päeva rosin. Nimelt osutus selleks üks vanamemm, kes Riiamäel sel päeval piparmünti müüs. Värske piparmünt, selle lõhn, sellest tehtud tee ja mojitogi on ühed parimad asjad maailmas!

Eilse, sügise saabumise päeva rosin oli minu jaoks, nagu ilmselt ka paljude teiste jaoks, päike. See lausa sundis panema selga kleiti ja tänaval veidi patseerima. Mmmmmm!

Päike paistab tänagi, kuid kuna tänane päev on täis kohtumisi erinevate inimestega erinevates linnaservades, siis vahetasin kleidi oma armsate teksade vastu - nii on mugavam rattaga mööda linna tuhiseda. Muide, eriti mõnus on see varasel hommikutunnil, mil õhus on veel öökülma, kuid tammetõrud, ehmudes paitava päikese soojusest, lihtsalt potsatavad inimestele pähe.

Tänase päeva rosinat aga alles veel otsin.

Kohe algab sügis!

Vaata, kui tahad, mulle silma.
Mis see silmale teeb.
Kaks läksid lahku laia ilma.
Mis see ilmale teeb.

Aasta tuleb ja teine tuleb.
Vahel on lumi maas.
Metsas õitsevad sinililled -
paemurrus paljas paas.

Mine, kullake, meelest ära.
Minul on muutlik meel.
Talvel oli ja suvel oli.
Sügis on alles eel.

(Viivi Luik)

Narr või daam? Lihtsalt mõistatus...

Your result for The Who Would You Be in 1400 AD Test...

The Harlequin

You scored 39% Cardinal, 44% Monk, 50% Lady, and 43% Knight!

You are a mystery, a jack-of-all-trades. You have the king's ear, but also listen to murmurings of the common folk. You believe in the value of force and also literature. Truly you are the puzzlement of the age.

Take The Who Would You Be in 1400 AD Test at HelloQuizzy

Parim sügismasenduse vastu...

... on teadmine, et mööda liipreid kõndides ei eksi sa kunagi teelt.

Komplimentidest

Komplimendid, mis tulevad südamest, on teinekord päris naljakad. Sest ritta satub suvaline ühik sel hetkel sobivaid sõnu. Ja suurest ärevusest midagi ilusat öelda ei tule suurem osa neist meelde.
Kaks armast viimase aja näidet:
* see on nii armas, kuidas sa ütled, et see on armas.
* kui sa tõesti tahaksid, et ma tahaksin, siis ma tahaksin küll.

Plussid ja miinused

Et ma homme ka mäletaks.

+ inimesed on tegelikult armsad. Eriti mõned. Mind on viimastel päevadel palju üllatatud. Positiivsete sõnadega. Ja hing on kohe hell. Ja süda natuke rõõmus.
+ rattaga on linnas ikka ülihea sõita. Kahju, et ma seda iga päev ei saa (no ei ole endal ratast noh, kasutan aegajalt peremehetuks jäävat kaherattalist).
+ sügisene linn on ilus.
- ma ei saanud neljandat ööd järjest magada. Olen proovinud igasuguseid trikke. Proovimata on veel: naps enne magamajäämist, korralik kaisuloom (tegelikult oleks seda unelammast ikka vaja), antidepressandid, üldse mitte magamine.
- kogu aeg on selline haige inimese tunne. Lisaks muudele hädadele hakkab nagu köha ka tulema. Aga ma püüan neid trotsida.
- ainult idioot näksib enne tähtsat kohtumist ajalehte lugedes sibulat ja siis haiseb inimesele näkku. Just seda ma täna tegin. Edaspidi peidan sibulad ja küüslaugud ära. Ja söön neid ainult siis, kui saan end koju sulgeda.
- hommikune varane ärkamine sakib. Täiega.

Vaja teha:
* otsida üles helkurid ja kinnitada need igale poole!
* panna kingadele uued kontsaplekid. Saab lõpuks ometi mõne sügisese seeliku selga panna!
* ärgata homme hommikul jälle vara (aga kompensatsiooniks küpsetada kohe hommikul karaskit, et oleks hea:))
* mõelda välja, mida armsat kinkida lugupeetud inimesele 55-ks juubeliks.
* teha jalutuskäik pargis, mäel ja kus iganes, et leida materjali lillekimbu kaunistamiseks.
* nädalavahetusega võiksid mõned kirjatööd ka ühele poole saada.
* püüda langevaid tähti.

Iseendale mõnedeks hetkedeks

What Silja Means

You are the total package - suave, sexy, smart, and strong. You have the whole world under your spell, and you can influence almost everyone you know. You don't always resist your urges to crush the weak. Just remember, they don't have as much going for them as you do. You tend to be pretty tightly wound. It's easy to get you excited... which can be a good or bad thing. You have a lot of enthusiasm, but it fades rather quickly. You don't stick with any one thing for very long. You have the drive to accomplish a lot in a short amount of time. Your biggest problem is making sure you finish the projects you start. You are relaxed, chill, and very likely to go with the flow. You are light hearted and accepting. You don't get worked up easily. Well adjusted and incredibly happy, many people wonder what your secret to life is. You are fair, honest, and logical. You are a natural leader, and people respect you. You never give up, and you will succeed... even if it takes you a hundred tries. You are rational enough to see every part of a problem. You are great at giving other people advice. You are usually the best at everything ... you strive for perfection. You are confident, authoritative, and aggressive. You have the classic "Type A" personality.

What's Your Name's Hidden Meaning?

Sügishetked

Astud uksest välja. Külm on.

Tõmbad näpud sügavale varrukasse, sest kingsepp käib ju ikka paljajalu. Ehk tervele perele sügissõrmikuid kududes pole endale neid veel teha jõudnud. Ja möödundaastased on kuskile kadunud.

Kõrvalmaja ees õilmitsenud uhkeid kollaseid krüsanteeme on näpistanud külm. Ilmselgelt õhukeselt riides majahoidja lõikab kastidest koledamad õisikud lihtsalt ära.

OO, tammetõrud! Tammetõru- ja kastanijalgpall on minu sügisesed lemmikspordialad. Kastanite togimiseni läheb veel aega, sest okkalised rohedad ürbid kaitsevad neid veel nende imelike ilmade eest.

Terve linna vahtrapuud sosistavad midagi vähem kui nädala pärast algavast sügisest, alguse sai see jutt nagu ikka, minu akna all kasvava puu juurest. Ja samal ajal, kui kogu linna puud seavad end kirjusse rüüsse, paistab juba kuu aja eest punasesse riietunud aknaalune vaher iga päevaga järjest rohkem alasti.

Kuid minusugusele naisele, kes tegelikult on ju ka päris edev teinekord, on ripsmetele kinnitatud pärlid ikka ilmne liig. Hea et ma olen aegamisi õppinud end talitsema ja päris suu ammuli tänaval inimesi ei jõllita :)

Selle asemel surusin enda tilkuva järjest sügavamale salli sisse. Ja lasin jalgadel end kanda, kanda jõe äärde, Toomele ja erinevate universumite lähedusse. Pooled asjad läksid meelest, kuid tühja sellest. Sügis on ju. Ja selle süvenedes pole paljudel asjadel enam nagunii mingit tähtsust.

Sest sügavalt oma mõtteid mõlgutades ja samal ajal maailma kõige ilusamat vahtralehte näpu vahel keerutades saab ringi kõndida ainult sügisel.

* Juuresolev Navitrolla pilt kannab pealkirja "Kuldne sügis".

Argiromantika

Punane ja must

Mida teha ühel külmal, sombusel ja mõtetevaesel päeval?
Mõistagi - püüda leida sellest päevast inspiratsiooni. Kinnaste kudumine on igapäevane telekatagune nähtus (teleka vaatamiseks pole muidugi viimastel päevadel eriti mahti olnud), sestap see väga ei köitnud.
Otsisin välja hoopis oma pärlikarbid ja tulemus on siin juuresolevatel piltidel näha.
Ise olen rahul. Punane ja must on mind läbi aegade köitnud, sestap ilmselt tänagi.

Tavaline samblapea

Ma ise ka imestan, aga mul on hämmastav oskus samastuda end ümbritsevate objektidega. Näiteks viibides sügiseses metsas sellisel natuke sombusel ja niiskel päeval saab minust loetud hetkedega samblapea. Minu peas kasvavasse samblasse armastavad pugeda putukad ja leiavad oma koha igasugused puuoksad ning värvilised lehed. Loodetavasti ei leia ma kodus samblaga võitlema ehk dušši alla asudes peast kunagi mõnd linnupesa.
Aga veel enne kojujõudmist võib minuga pärast sellistes oludes metsaskäimist palju nalja saada. Näiteks siis, kui otsustatakse metsast saabudes kukeseente praadimiseks või koogi küpsetamiseks minna poodi vajalikke komponente hankima. Siis tuleb minu peast enne inimeste sekka suundumist kõik see metsast kaasatoodud kraam välja noppida. Ja minu lapsed inimeste hämmeldunud pilkude all on seda rõõmuga senini ka teinud.

Aga muidu olen ma täiesti tavaline samblapea. Kes jääb suu ammuli jõllitama ilusaid hetki, nagu näiteks see punane puu selle rohelise põõsa tausta. See kasvab kuskil teiselpool Roiut (aga ma ei tea millisel pool, sest ma väga palju tolles kandis ei orienteeru). Kellele meeldib olla natuke üksi, kuid mitte palju. Kes aga saab vajadusel ka üksi hakkama. Näiteks suure tantsulembusega on mul jäänud veel valida kahe normaalse tantsupaiga vahel, kuhu saab minna ka üksi (sellist vastassugupoole esindajat pole ju vist veel leiutatud, kes minuga koos viitsiks sageli jalga keerutada). Kellele meeldib, kui teda hoitakse. Kes ihkab, et kõik oleks nagu ühes unistuste muinasjutus. Ühesõnaga, kellele meeldivad täiesti tavalised imelised asjad siin maailmas, mis tihti aga kipuvad defitsiitsed olema.

Valge šokolaadi kook ka. See sai just valmis.

Nutt ja hala

Õhtust õhtusse on külm, öösel ei saa und ja hommikud on kõige selle tagajärjel olematud...
Ja ma pidin kassilt eemaldama puugi. Kuigi maalaps ja seetõttu oskan ja armastan teha linnainimese jaoks küllaltki kiiksuga tegemisi, näiteks lehmale sünnitusabi osutada, ei kuulu igasuguste putukatega tegelemine minu lemmiktegevuste hulka. Vhhh...

Õhtul: ja kõle tuul puhub seljast ja peast kõik, mis sinna topitud on ja ainsa rõõmuhetke tänaval pakub auto, mille igast vähe kehvemalt tihendatud praost kostus tänavale laul sellest, kuidas jõekäärus maas oli käterätik. See hetk tõi isegi veidi soojema tunde naha vahele.

Mõttetute puude TOP 3

Et seisaks silme ees. Ja tuleks mõne kuu pärast ümbervaatamisele.

1. Kastanipuu
2. Pärnapuu
3. Ploomipuu

Pühendusega I.-le seega.

Ja ikkagi - sõbrad, ma mahun teile taskusse!

Peast soe

Selmet midagi asjalikku teha olen viimased poolteist tundi istunud juutuubis ja kuulanud oma varase lapsepõlve lemmikmehe sulneid laule. Miks just tema?
Sest Jason oli üks väheseid väilsmaa mehi, kes mingeid müstilisi teid pidi meile maale jõudis.
Praktiline ja lihtne.

Siin

ja

Siin

ja

Siin

No onju nostalgia!

Hakkan vist haigeks jääma :)

Südame saladused

Your result for The Heart Test...

Lonely Heart

The Lonely Heart

Dependent, Realistic, Intimate, Indulgent


You are the most misunderstood of hearts, the Lonely Heart. Your desire for love and your want of harmony and intimacy are all very loving qualities. At the same time you are very down-to-earth, which may present a more cold or hard demeanor than you actually possess. Your qualities are all of the quieter types, so you may be shy, leading to difficulties in love, which is hard for you, being so caring as you are. You want love, but your realistic nature may work against these more idealistic desires.


Matches for the Lonely Heart:


The Healers's Heart

The Healer's Heart is both realistic and values harmony, just as you do. The Healer is more passionate than you are, but you can appreciate this quality. The Healer in independent, and while you may wish them to dote on you more, you can can appreciate their self-sufficiency. The Healer will always be there for you when you are down, and you will find that they make a wonderful match.


The Patron Saint's Heart

The Patron Saint is, like you, dependent, realistic and values harmony. The Patron Saint will understand your more down-to-earth views as wells as your need for love and want for unity in a relationship. The Patron Saint is more passionate than you are, and this is something you can definitely appreciate. The Patron Saint's protective nature will leave your lonely heart feeling loved, and you will appreciate them watching over you, as well as the fact that they seem to understand you well.



.
Your exact opposite is The Lively Heart.




Avoid Explicits if you can. You need love and the feeling of being loved, and an Explicit may not understand or appreciate this, leading to conflict. Idealists may also be difficult to get along with if you are stubborn. But if you can adapt and appreciate their ways of thinking, a relationship with an Idealist can work.

Take The Heart Test at HelloQuizzy

Kaksikutevirvarr

Eile oli see päev, kui ma tundsin, et kohati on kaksikud ikka täiesti arusaamatu ja hoomamatu nähtus. Ilmselt ma olin ise ka sellises väsimusseisundis, et kuidagi kohe torkas kõrva, kui ühele lapsele vastates, kas mu vend ootab meid meie maja ees, küsis teine kohe sedasama. Ja tegelikult vastan ma päevas ikka kümneid ja kahekümneid kordi ühele ja samale küsimusele... Ja siis pole ju midagi imestada, kui ma ise küsimusi korduvalt esitan - lihtsalt pisike harjumus kõike topelt teha hakkab endale ka sisse jääma.
Rääkimata sellest, et kui lapsed vanavanemate juures on, on kohe imelik, et keegi ei nägele omavahel, kes seda esimesena teeb või teist teisena teeb. Uhh...
Ja lisaks kõigele - kui ma just kiitsin, et rõivad on parajad ja kingad lähevad jalga, selgus täna hommikul, et poja viimased head püksid talle enam jalga ei mahu. Ja no ma võin oma pea ära anda, et augusti viimasel nädalal ta veel kandis neid.
Vähemalt on minu loos niipalju head, et ma suudan oma kaksikuid eristada. Kasvõi sugude põhjal. Aga suguvõsas on ka ühenäolisi tüdrukkaksikuid, kelle ema just eelmisel nädalal tunnistas, et kui nad ükshaaval tema juurde tulevad, siis läheb ikka arusaamiseks aega, kummaga tegu on.

Põgenemistest

Viimasel ajal on mul tavaks saanud erinevatest olukordadest lahkuda. Ootamatult. Või siis mitte nii äkki, kuid ikkagi suhteliselt ruttu. Ilma lisaselgitusteta.

Öösel unetult voodis väherdes sain ma aru, et põhjus on minus endas.

Eelkõige põgenen ma iseenda - oma mõtete, tunnete jms eest.

Päris tihti olen ma oodanud, et keegi küsiks: miks? Ja ütleks: ära mine.

Aga. Tegelikult kardavad paljud iseennast.

Usun...

Usun sõna jälgede
olemasolemist
aegade teedel.
Lumistel. Ränistel.
Kõrbete tuulises, tulises liivas.
Usun lausutud lause
kutset või hoiatust:
Tule. Seisata. Tõtta.
Usun, et suu
sosinasoojast on saadud
kätega tehtud asjade
nimed ning hing.
Heade asjade hea hing.
vihast kurjade kuri.
Usun mõtete kõrget lendu
ja madalat maamulda juudumist.
Vee peal kõndimist.
Valguse laotamist
varjude vahele.

/Mart Raud/

Kriis

Igasugune. Totaalne. Isegi kirjutada enam ei jaksa.
Täna aheldasin end küll arvuti taha ja lubasin liikumisruumi toa piires, kuid vajalikud asjad ikka valmis ei saanud.
Mis küll aitaks?
Loodan väga, et mõne päeva pärast on olukord parem. Sest täna jõudis minuni mitu Sõnumit. Mis lähipäevil minu elu mõjutavad. Ehk positiivses suunas.

Õppetund eluks

"Emme, mida tähendab dresskood."
"See tähendab mingi ürituse soovituslikku riietumist, mida selga panna."
"Ahaa, et riietes peab minema, jah..."

Kes ütles, et 11aastastega enam nalja ei saa :)

Silmad

Eelmisest nädalast saati teevad mulle häda mu silmad.
Ühe päeva andsin neile täitsa puhkust (ei lugemist, ei kirjutamist), siis oli nagu ok. Kahjuks aga ilma eelpoolnimetatud tegevusteta ei saa.
Silmad on punased, kriibivad ja kipitavad.
Tänasest võtsin kasutusse kunstpisarad - äkki on lihtsalt kuivad?
Aga väga ebamugav on.

Jalad on surnud ja käsi enam ei tunne

Millisel puhul tabab inimest selline häda?
Hee - põrandal põlvili seepi viltides :)



Õppisin täna päeval ära seebiviltimise ja õhtul hakkasin seda kodus iseseisvalt proovima. Lapsed muidugi ka kohe varmad kaasa lööma. Ja käeliselt veel väheosav pojaraas oli see, kes hakkas oma normaalselt tervist kaotama - ühel hetkel olid tal jalad surnud ja käsi ta enam peaaegu ei tundnudki... Ja seebivahtu jagus muidugi ka nina alla.



Aga seebid tulid ilusad, ise oleme väga suures vaimustuses. Ilmselt töötab meil mõnda aega kodus seebiviltimisvabrik ja kõik tuttavate vannitoad ja saunad saavad seepidest täidetud...



Aga muidu on üks igavene nutt ja hala. Pikka aega ei ole olnud mul kohustust igapäevaselt vara ärgata (no kui vaja, siis ärkasin ikka, aga mitte iga päev), kuid nüüd seoses laste hommikupoolse vahetusega on IGA päev vaja kell 7 ärgata. Mina ei tea, kuidas ma sellega harjun, täitsa jube kohe.
Ja jalad külmetavad kogu aeg, möödunud öö magasin selle pärast vist vaid tund aega. Ei aidanud villaste sokkide jalgapanek, ei tekkide pealekuhjamine ega lemmikpadja kaissuvõtmine. Ja seetõttu läks hommikul plaanitud töötegemine vett vedama, kõik asjad said hiljem valmis, sest pea lihtsalt magas kaua...
Ja väljas on sellised ilmad, et mitte ükski päev ei oska midagi selga panna, ikka on palav ja külm ja palav... Ja nii on igasugu külmetused jms varmad tulema. Tüdruklapsel on igatahes räige nohu juba ja silmaümbrused punased.
Mulle ju tegelikult meeldib sügis, ei tea, miks sel aastal siis korraga nii palju hädasid. Tuleb nendega võitlemiseks siis lihtsalt näppudel kiiremini käia lasta.
Seebiviltimine on näiteks vägagi stressi maandav tegevus... :)

Uus kooliaasta

Täna ta siis algas. Viies kooliaasta. Ma pean ütlema, et see tuli rahulikumalt, kui paljud varasemad. Rõivad olid varasemast olemas, kingad mahtusid veel jalga ja vihikupaanikat ei põdenud.
Viies klass on ju nimelt põhikooli esimene, kus algab see va suurekssaamine. Kõik õpetajad on uued, igat ainet annab erinev inimene ja igal pedagoogil on ju teadupoolest erinevad nõudmised.
See muidugi tähendab seda, et kergekujuline vihikupaanika valitseb meie kodus terve eeloleva nädala. Sest ma põhimõtteliselt keeldun koju varusid soetamast, kui poes on kõik peaaegu ööpäevaringselt saadaval. Ja kapist ei kipu keegi ikka asju üles leidma peale minu enda ja sahtlitest me parem ei räägigi. Tegelikult olid viimased mul endal omal ajal oluliselt hullemad :) Sest siis ei olnud ju seda head sõpra google-t ja sahtlid ning kapid tuli maast laeni ja veelgi rohkem erinevaid väljalõikeid täis laduda. Oh aegu ammuseid...

Kuid täna avastasin ma taas - eriti pilte vaadates - et kaksikute tütarlapshing on ikka meeletult kasvanud viimase suve jooksul. Kindlasti poisshing läheb mõne aasta pärast tast mühinal mööda, kuid praegust kontrasti on lahe vaadata.

Aga sel kooliaastal pole ka mul endal muud võimalust, kui lõpetada alustatud magistritöö kirjutamine. Miski muu mind ka selle etapi lõpetamisest enam ju ei lahuta. Kuidas ja milliste jõuvarudega, on hetkel veel selgusetu. Lisaks mulle ka mu heal neljal kursusekaaslasel... Vist ei jää muud üle, kui oma viiendikelt initsiatiivi ja energiat ammutada. Ja seda ka kaaslastele jagada.