Tähelepanekuid Tartu poodidest

Tiit siin ükskord rääkis, et talle meeldivad tillukesed poed.
Astusin täna mina tema kodulähedasse (ja endagi :)) K-tähega algavasse poodi sisse. Ja tundsin taas, et sellistest poodidest tunnen ma puudust. Mis siis, et seal on kitsas ja parasjagu olid seal teab-mitmet-nädalat purjutavad vanamehed. Leti taga seisis aga väärikas müüjadaam, keda ma olen seal varemgi näinud ja suhtles kõigiga mõnusalt viisakalt.
Meie ees olid ühed poisid, kes tahtsid raha vahetada. "Kuhu jäi palun?" küsis müüja neilt ja keeldus raha vahetamast, kui seda viisakussõna ei tulnud. Mulle nii meeldis tema käitumine! Just sellistes poodides ongi võimalik kauplustes käituma õppida, suured kaubanduskeskused on liialt anonüümsed ning seal ei teki sellist vahetut suhtlemisvõimalust.
Isegi mu poeg ohkas poes ringi vaadates, et tema süda sulab kohe, sest see pood tekitab temas igatsuse Marülli järele... Marüll oli tilluke pood Jõe ja Kalevi tänava nurgal, mida juba mitu aastat ei ole, kuid mis andis minu lastele esimesed poeskäimiskogemused...
Igatahes otsustasin kevadel rohkem sinna poodi sattuda.
Aga. Tegelikult sattusin ma täna vaimustusse ka Selverist. Mina kui tõsine udupea (teate ju mind küll) unustan pidevalt igasuguseid asju. Enamasti vähemtähtsamaid, kuid vahest ka tähtsaid.
Eelmisel reedel unustasin poodi ostetud deodorandi. Mille eest loomulikult ka maksin. Mul oli NII kahju, kui seda kodus mitu tundi avastasin. Aga et tegu ei olnud minu kodulähedase Selveriga, siis ei hakand sinna tagasi minema. Täna aga sinna juhuslikult uuesti sattudes tekkis mõte, et küsiks nalja pärast, mis neist asjadest saab. Ja selgub, et kui oled midagi poodi unustanud, siis tuleb seda infoletist küsida. Vähemalt Selveris on nii. Kõik unustatud asjad viivad kassapidajad infoletti, kus siis nendest hoolikalt nimekiri koostatakse.
Ja mina sain oma deodorandi kätte!
Ma olin tõeliselt rõõmus. Ja mõtlesin nende paprika, porru, vorsti, sokolaadi ja kohukesehunnikute peale, mis sinna poodi kõik on ununenud...
Viimasel ajal satun ma kõige sagedamini aga Maximasse, sest seal on igapäevaselt kõige sagedamini tarvitatavad toiduained kõige soodsamad.
Ja Maxima on mitu korda tekitanud minus tõeliselt ägedaid emotsioone oma valju muusikaga - käid seal nagu ööklubis ringi ja ümised tahtmatult tuttavaid viise kaasa. Vähemalt mina teen seda pidevalt. Sest kuidas mitte ümiseda imeilusat ABBA "Winner takes it all" või midagi taolist.
Ükskord tuli kõlaritest selline madala mehehäälega lauldud laul: "Olen kolmekümnene..." ja siis isad kärutasid lapsed ostukäru istmel mööda poodi ringi ja jorisesid seda laulu kaasa. Nagu heas komöödiafilmis :) Tuju oli pärast kohe tükk aega hea.
Muusikavalik on poes enamasti küll selline keskmise eestlase maitse, kuid vahel tuleb ka ABBA-t, nagu ma juba mainisin ning eelmisel nädalal lasti Sõbra Maximas Zemfirat ka.