Kastanipuine igatsus

See hull, kuid ilus kevad on üks ütlemata hull asi.
Laupäeval ma mõtlesin, et ei kirjuta tükk aega midagi. Lasen asjadel lihtsalt olla. Sest tunnen end nagu murtud tiivaga lind - sellise veidi äraoleva ja hirmununa.
Aga.
Täna Lille mäelt koju tulles jõudis minu ninna igas sekundis üha rohkem pakatavate hiiglaslike pungadega kastanite hõng... tärkamise nestest tulvil kastanite hõng.
Ja see tekitas tohutu igatsuse millegi järele.
Ja siis ma mõtlesingi, et panen selle siia kirja.
Sest kastanipuine igatsus saab meid tabada vaid üks kord aastas.