Kuidas me päikese välja võlusime

Eile hakkas mõlkuma mõte täna metsa minna.
Mis tänases sombuses kevadvihmas ei tundnud enam nii väga hea mõte. Päeval sai ikka mitu korda käidud õues ilma katsumas, samuti silmitsetud Jaani kiriku kõrval sammuvaid inimesi - on's nad juba kapuutsid pähe tõmmanud ehk mitte.
Õhtupoole sai minek siiski teoks.
Läksime muidugi minu lemmikmetsa. Sinilillede, linnulaulu ja kevade keskele.
Kui alguses telefonid muudkui helisesid, siis lõppeks said ilmselt needki aru, et pole mõtet kolme kevadenautlejat tüüdata.
Ja oiiii kui hea metsas oli. Jälle. Koos sõpradega.
Varsti peaks seal ühel lagendikul ka pikniku maha pidama.
Ja kui minnes rääkisime kurgede elust (kui hea on, kui mees põllul teri nokib ja naine saab pesal oodata); metsas uudistasime rähni, kes liigset tähelepanu ennetades lihtsalt ära lendas; müstilisel tagasiteel kohtasime romantilist looma - hobust ja nägime rohe-rohelisi viljapõlde, siis vahetult enne Tartusse naasmist piilus ka päike pilvede vahelt.
Ilmselt ta sai aru, et me oleme teda oodanud.