Aga selle eest sadas umbes kella kolme ajal äikest. Sellise korraliku paduvihmasahmakuga. Õues läks kõik klaarimaks.
Siis mõtlesingi lastega, et läheks oma sinilillemetsa. Ja see oli hea mõte - sellist sinetust, nagu seal oli, nägime viimati mullu.
Nautisime seal olemist kohe täiega, ronisime sinilillemägedel ja -orgudes.
Seda idülli nähes olen ma kindlalt veendunud, et ühel järgmisel päikeselisel pärastlõunal lähen ma sinna olema. Istun mäeserval, vaatan raudteel sibavaid ronge võis siis ka mitte. Aga lihtsalt naudin. Kevadet.
Aga meie kaasa korjatud lillekimbukesega tuli kaasa ka üks tilluke tõuk. Kelle pärast lapsed olid terve tee mures. Sest nende arvates keeras tee Tartusse tõugu pea sassi. Loodetavasti aga ehk siiski mitte, sest tema koduks sai meie majaesine sirelipõõsas.
Ja sassis peaga tõugud on päris hirmuäratavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar