Raamatutarkus

Kerts, kellel on täna veidi raske päev, küll aga ees terendamas hulk vikerkaarevärvilisi ja sillerdavaid, juhatas mu väärt raamatu juurde.
Eile jäi seal minu jaoks kõlama järgmine:

Selleks et tunda teise inimolendi olemust, ei pea sa tegelikult midagi teadma tema kohta - ei tema mineviku, tema ajaloo, tema loo kohta. Me ajame millegi kohta teadmise segamini sügavama, mittekontseptuaalse teadmisega. Millegi kohta teadmine ja lihtsalt teadmine on täiesti eri laadid. Üks tegeleb vormiga, teine vormituga. Üks toimib mõtete, teine meelerahu kaudu.

Millegi kohta teadmine on abiks praktilistes asjades. Sel tasandil ei saa me ilma läbi. Kuid kui selline laad on meie suhetes valitsev, muutub see piiravaks, isegi lammutavaks. Mõtted ja mõisted loovad inimeste vahele kunstliku barjääri, lahutavad neid. Inimestevaheline suhtlemine ei tugine siis enam Olemisele, vaid mõttemeelele. Ilma mõttemeelest tulenevate barjäärideta on armastus inimestevahelises suhtlemises alati loomulikul kujul olemas.

*********

Suurem osa inimestevahelisest suhtlemises piirdub sõnade vahetamisega - mõttemaailmaga. On äärmiselt oluline lisada veidi meelerahu, eriti lähisuhetesse.

Ükski suhe ei saa õitseda ilma selle avarustundeta, mis käib kaasas meelerahuga. Mõtisklege või veetke koos vaikselt aega looduses. Minnes jalutuskäigule või istudes kodus või autos, tundke end mugavalt meelerahu seisundit jagades. Meelerahu ei saa ega pea looma. Võtke lihtsalt vastu see meelerahu, mis on juba olemas, kuid mida tavaliselt ähmastab mõttemüra.
Kui puudub avar meelerahu, kipub suhtes valitsema mõttemeel ning probleemid ja vastuolud võivad kergesti võimust võtta. Kui meelerahu on olemas, võib see sisaldada kõike.

Eckhart Tolle, Meelerahu hääl