Laupäeva varahommikul tunnike enne päikesetõusu koju jõudes ootas mind klaveril pakk.
Õigupoolest helistas laps mulle juba õhtul ja teatas, et mingi pakk toodi. Ma ise olin asja juba täitsa unustanud :)
Ja pakk on imeline. Selles oli kaunis riidest kott (viimasel ajal olengi riidest kottide fänn ja mulle tundub, et sellist just olengi otsinud :)), lõikelaud (just oli uut vaja!), õrnalt lõhnavad küünlad, vürtsikas ja keelele kleepuva maiguga piparmünditee apelsinitükkidega, šokolaad (mis pildilt on küll puudu, lapsed jõudsid enne jaole :))
Igatahes on see pakk väga südamlik ja läks mulle hinge. Tundub, nagu pakisaaja tunneks mind. Või siis olengi ma selle Artur Alliksaare luuletuse moodi:
Hea on aeg-ajalt kerkida maapinnalt
ja hullata hõljudes.
Aga pingutada tuleb palju.
Enne ja pärast.
Tuleb küünitude kõrgusisse
ja kummarduda kuristike põhja.
Kui maitsvad on rõõmud
kui neid rüübata väikesil sõõmel!
Leiba ja leina annab elu palumatagi.
Mõni maik kleepubki keelele.
Mõni hääl ei kao enam kunagi kõrvust.
AITÄH, KUUKALA!
1 kommentaar:
Loodan, et tütre tähtkujupakk ka meelepärane sai. Seda vaatamata mõni päev pikemale ootusele.
Postita kommentaar