Ootus

Iga päev käin tiiru botaanikaaias. Tänane magnoolia oli selline.
Ehk homme?

Rõõm kevadest

Reedel õnnestus istuda sel aastal esimest korda Pirogovis ja hankida endale järjekordne kuri kevadtõbi - kurguvalu ja köha.
Laupäeva hommikul sain tervitada päikesetõusu üle Supilinna ning imetleda juba taevas olevat kera kaarsilla juurest.
Laupäeva päeval sai lebada Supilinna päevadel päikeses ja mitte midagi teha. Sest kodus polnud internetti ja mõistagi ei ole ma oma varasematest vigadest õppinud - kõik failid on korralikult ühes kohas. Internetis.
Pühapäeval ei olnud ikka internetti ja nii käisin tiiru botaanikaaias. Seal oli tore. Magnoolia hakkab kohe-kohe õitsema. Internetti ei tulnud.
Esmaspäeval oli mul vaba päev. Tulin tööle asju tegema. Siia tuli internet tagasi. Oma vabal päeval oli mul kõige rohkem telefonikõnesid oma ülemusega.
Natuke sain koolitööd ka teha.
Aga ma käisin jälle magnooliat vaatamas - homme hiljemalt on üks õis lahti. Ja toomingad puhkevad ka. Kui mitte õhtuseks öölaulupeoks, siis homseks ikka.
Selline see kevad ongi.
Ja koolitöö ei suju.
Kuidagi.
Aga tänu internetivabadusele on minus rohkem kevadet, kui kunagi varem.
Nüüd tahaks veel rääkida ka. Mõnedest asjadest.
Siis saabuks selgus maapeale ja sisemist rahu oleks ka rohkem.
Lähipäevade kevadised tunnid näitavad.

Lapsed rõõmsaks

Pakivahetus "Lapsed rõõmsaks" jõudis minu lasteni eile, kui postiljon helistas ukse taga kella ja Siimule paki tõi. Laps oli üllatunud ja paki sisu tegi ta väga rõõmsaks, sest ta leidis sealt endale pea kõike meelepärast: ristsõna, Navirtolla pildiga postkaardi, joonistusploki Mürakaru koomiksi väljalõigetega, kommi ja kaks pallikest, mille nime me ei tea.
Need pallid on aga ainsad meelelahutusvahendid, mis tema sõnul koolis kaasas tohivad olla ja nüüd on kaks päeva toimunud tihe harjutamine. Esialgu küll väga kobalt, kuid tegevust jagub.
Siim tuli eile õhtul minu juurde ja palus kirjutada paki tegijale suure aitäh ning teatada, et tema on väga õnnelik. :)

Aga - täna hommikul helises uksekell taas. Paki sai teine lapsuke. Sigrid. Ja millise paki! Tõelise unistustepaki. Selles olid hobusekleepsud ja üks Witchi raamat, isetehtud külmkapimagnet ja võtmehoidja, ristsõnaga kruus (mille vastuseks on Sigrid) ja imeimeline ehtekarp! Seda nähes muutus seekord emme kadedaks :)
Pildid on ükshaaval allpool.







Ise jõuan pakke postitama homme-ülehomme.

Tähelepanekuid Tartu poodidest

Tiit siin ükskord rääkis, et talle meeldivad tillukesed poed.
Astusin täna mina tema kodulähedasse (ja endagi :)) K-tähega algavasse poodi sisse. Ja tundsin taas, et sellistest poodidest tunnen ma puudust. Mis siis, et seal on kitsas ja parasjagu olid seal teab-mitmet-nädalat purjutavad vanamehed. Leti taga seisis aga väärikas müüjadaam, keda ma olen seal varemgi näinud ja suhtles kõigiga mõnusalt viisakalt.
Meie ees olid ühed poisid, kes tahtsid raha vahetada. "Kuhu jäi palun?" küsis müüja neilt ja keeldus raha vahetamast, kui seda viisakussõna ei tulnud. Mulle nii meeldis tema käitumine! Just sellistes poodides ongi võimalik kauplustes käituma õppida, suured kaubanduskeskused on liialt anonüümsed ning seal ei teki sellist vahetut suhtlemisvõimalust.
Isegi mu poeg ohkas poes ringi vaadates, et tema süda sulab kohe, sest see pood tekitab temas igatsuse Marülli järele... Marüll oli tilluke pood Jõe ja Kalevi tänava nurgal, mida juba mitu aastat ei ole, kuid mis andis minu lastele esimesed poeskäimiskogemused...
Igatahes otsustasin kevadel rohkem sinna poodi sattuda.
Aga. Tegelikult sattusin ma täna vaimustusse ka Selverist. Mina kui tõsine udupea (teate ju mind küll) unustan pidevalt igasuguseid asju. Enamasti vähemtähtsamaid, kuid vahest ka tähtsaid.
Eelmisel reedel unustasin poodi ostetud deodorandi. Mille eest loomulikult ka maksin. Mul oli NII kahju, kui seda kodus mitu tundi avastasin. Aga et tegu ei olnud minu kodulähedase Selveriga, siis ei hakand sinna tagasi minema. Täna aga sinna juhuslikult uuesti sattudes tekkis mõte, et küsiks nalja pärast, mis neist asjadest saab. Ja selgub, et kui oled midagi poodi unustanud, siis tuleb seda infoletist küsida. Vähemalt Selveris on nii. Kõik unustatud asjad viivad kassapidajad infoletti, kus siis nendest hoolikalt nimekiri koostatakse.
Ja mina sain oma deodorandi kätte!
Ma olin tõeliselt rõõmus. Ja mõtlesin nende paprika, porru, vorsti, sokolaadi ja kohukesehunnikute peale, mis sinna poodi kõik on ununenud...
Viimasel ajal satun ma kõige sagedamini aga Maximasse, sest seal on igapäevaselt kõige sagedamini tarvitatavad toiduained kõige soodsamad.
Ja Maxima on mitu korda tekitanud minus tõeliselt ägedaid emotsioone oma valju muusikaga - käid seal nagu ööklubis ringi ja ümised tahtmatult tuttavaid viise kaasa. Vähemalt mina teen seda pidevalt. Sest kuidas mitte ümiseda imeilusat ABBA "Winner takes it all" või midagi taolist.
Ükskord tuli kõlaritest selline madala mehehäälega lauldud laul: "Olen kolmekümnene..." ja siis isad kärutasid lapsed ostukäru istmel mööda poodi ringi ja jorisesid seda laulu kaasa. Nagu heas komöödiafilmis :) Tuju oli pärast kohe tükk aega hea.
Muusikavalik on poes enamasti küll selline keskmise eestlase maitse, kuid vahel tuleb ka ABBA-t, nagu ma juba mainisin ning eelmisel nädalal lasti Sõbra Maximas Zemfirat ka.

Meelerahu minus eneses

See pilt siin kõrval on meelega selline päikeseline ja aimatav. Mina tean, mis sellel on. Selle nimi ongi meelerahu. Minus eneses :)

Ja see jõudis minuni eilse päevaga. Üleeilne käik kassinäitusele ning laste kooli aastapäeva kontserdile, eilne väike matkarada koos laste, Kertsi ja Ketsiga ning kiirtripp Tähtverre laste mänguväljakule ja suur pesupesemine olid justkui eelmänguks sellele poolteisttunnile, mis möödus mul Järva- ja Jõgevamaa piiri peal Põltsamaa jõe ääres imelises idüllis toredaid paadimatkalisi oodates.
Väike uinak päikeses ja hetked raamatuga, lugematu arv linde ning armas toonekurepaar. Ja pilved - südame ja saatanakujulised, tuvi ja padjakujulised ja misiganes kujulised!
Selliseid hetki oligi mul vaja. Kuigi mõistus ütleb, et on palju lahendamist vajavaid asju, on sisemine rahu minus olemas. Ilmselt oli vaja mõelda üksinduses oluliste ja vähem oluliste asjade üle.
Ja kuigi Tartusse tagasi jõudsin kavandatust oluliselt hiljem ja väsinunagi, olen selle tänu sõpradele saadud poolteisttunnile õnnelikum ja parem kui varem.
Suure ja ümmarguse punaka kuu paistel poleks see teistmoodi ju võimalikki.

Üks võlg

Nii, ja hiljuti meenus mulle, et pole sõnagi siin rääkinud Tähtkujupakivahetusest minu tütre silme läbi ehk millise paki tema sai.
Veelgi enam - et tütar ise oli sellel ajal haige (ehk riburadapidi jälle meie kõik) ja oli üldse segane aeg, ununes piltki tegemata. Aga Kayl tegi õnneks pildi ja kirjutab ühtlasi paki saamiseloost ja kannatustest siin

Aga pakk ise oli selline:



Ja Sigrid jäi sellega väga-väga rahule! Eriti äge oli see, et ta nii ootas seda pakki, kuigi pakisaaja hoiatas hilinemise pärast. Ja siis - ühel hommikul - toodi see lihtsalt koju ja mina sain paki veel unisele lapsele voodisse viia.

Ja saialilleteed joome senini :)

Suur-suur aitäh Sulle, Kayl!

Lõputa aeg?

Just praegu, kui iga minut on veel kallim kui kuld, satuvad minu kätte kirjandusteosed, mida käest panna ei saa. Kus on kirjas kõik minu sees toimuv ja rohkemgi veel...

"Kardan sind? Jah, ma kardan sind. Sa käitud nii, nagu me jääksime igavesti kokku. Sa käitud nii, nagu oleks oleks olemas lõputu nauding ja lõputa aeg. Kuidas saan mina seda teada. Minu kogemuse järgi saab aeg alati otsa.
Teoorias on sul õigus. Kvantfüüsikutel on õigus. Lõputu aeg. Tegelikkuses kanname mõlemad kella. Kui me suhtes kiirustan siis seetõttu, et ma kardan selle pärast. Ma kardan, et sul on uks, mida mina ei näe, ja et iga hetk võib see avaneda ja sa oled kadunud. Ja edasi? Kust leian mina salakäigu? Minu jaoks on need ikka needsamad neli seina."

Jeanette Winterson "Kehale kirjutatud"

Raamatutarkus

Kerts, kellel on täna veidi raske päev, küll aga ees terendamas hulk vikerkaarevärvilisi ja sillerdavaid, juhatas mu väärt raamatu juurde.
Eile jäi seal minu jaoks kõlama järgmine:

Selleks et tunda teise inimolendi olemust, ei pea sa tegelikult midagi teadma tema kohta - ei tema mineviku, tema ajaloo, tema loo kohta. Me ajame millegi kohta teadmise segamini sügavama, mittekontseptuaalse teadmisega. Millegi kohta teadmine ja lihtsalt teadmine on täiesti eri laadid. Üks tegeleb vormiga, teine vormituga. Üks toimib mõtete, teine meelerahu kaudu.

Millegi kohta teadmine on abiks praktilistes asjades. Sel tasandil ei saa me ilma läbi. Kuid kui selline laad on meie suhetes valitsev, muutub see piiravaks, isegi lammutavaks. Mõtted ja mõisted loovad inimeste vahele kunstliku barjääri, lahutavad neid. Inimestevaheline suhtlemine ei tugine siis enam Olemisele, vaid mõttemeelele. Ilma mõttemeelest tulenevate barjäärideta on armastus inimestevahelises suhtlemises alati loomulikul kujul olemas.

*********

Suurem osa inimestevahelisest suhtlemises piirdub sõnade vahetamisega - mõttemaailmaga. On äärmiselt oluline lisada veidi meelerahu, eriti lähisuhetesse.

Ükski suhe ei saa õitseda ilma selle avarustundeta, mis käib kaasas meelerahuga. Mõtisklege või veetke koos vaikselt aega looduses. Minnes jalutuskäigule või istudes kodus või autos, tundke end mugavalt meelerahu seisundit jagades. Meelerahu ei saa ega pea looma. Võtke lihtsalt vastu see meelerahu, mis on juba olemas, kuid mida tavaliselt ähmastab mõttemüra.
Kui puudub avar meelerahu, kipub suhtes valitsema mõttemeel ning probleemid ja vastuolud võivad kergesti võimust võtta. Kui meelerahu on olemas, võib see sisaldada kõike.

Eckhart Tolle, Meelerahu hääl

Ärevus

Kui ei oleks niipalju igapäevaseid muresid ja kurja kevadtõbe, vaevleksin ilmselt ärevushäire küüsis.
Sest ootan, igatsen ja kardan. Kõike seda ühepalju.
Ja ainult aeg annab arutust.
Rahu...

Kastanipuine igatsus

See hull, kuid ilus kevad on üks ütlemata hull asi.
Laupäeval ma mõtlesin, et ei kirjuta tükk aega midagi. Lasen asjadel lihtsalt olla. Sest tunnen end nagu murtud tiivaga lind - sellise veidi äraoleva ja hirmununa.
Aga.
Täna Lille mäelt koju tulles jõudis minu ninna igas sekundis üha rohkem pakatavate hiiglaslike pungadega kastanite hõng... tärkamise nestest tulvil kastanite hõng.
Ja see tekitas tohutu igatsuse millegi järele.
Ja siis ma mõtlesingi, et panen selle siia kirja.
Sest kastanipuine igatsus saab meid tabada vaid üks kord aastas.

Ajavoogude sees

Mõnikord pole ise vaja midagi öelda. Sest sobivad sõnad on juba enne sind kirja pandud:

Ajavoogude sees kannab mind
elulootustelaev
Viib mind rändama lõputul teel
otsima oma saart
Mida inimlaps leida võib antud päevadest
siin teel
leida kõike võid sa oma teel
leia hing enda seest
rända siin
otsi kaunist ja head
tean et otsima jääd
Kui üks helin sind
saatmas su teel
siis ehk leidja oled sa
Kus küll kaugel olla võid
õnnemaa, see minu saar?
Leiad saare, kuid seal pole sind
pole sind, pole saart
Elus hüüdma sa ikka jääd
püüad püüdmatut sa
Kuigi kaugele tee viia võib
kaugemal on ika täht
Laps sa näed, et aeg su ees
on nii mõõtmatu ja suur
kuid sa ei tea, aeg on see
mis viib meid ära siit
leidmata
või leitud maalt.

(Ümin Kait Tamra lauldu moodi)

Vikerkaarevärviline päev

Kuigi täna sadas suure osa päevast vihma - isegi vihmavarju otsisin välja - oli tänases päevas vikerkaarevärve nii otseses kui kaudses mõttes.
Minu jaoks üks eredamaid hetki oli see, kui laste tühjad plekist rahakassad kotis suundusin raamatukokku, kus parasjagu oli kohtumine kirjandustegelastega. Mõistagi need kassad kolisesid mõnuga - päris naljakas oli. Raamatukogust naasime kolme peale suure kotitäie raamatutega...
Ja kell pool seitse kasvas üle Karlova vikerkaar, selline otsast lõpuni värviline ja tõeline. Mida mu armas poeg üritas oma telefoniga meeleheitlikult pildistada, kuid see ei õnnestunud. Rääkisin talle siis elu ilust, mida tihti saabki vaid endaga kaasas kanda...

Kuidas me päikese välja võlusime

Eile hakkas mõlkuma mõte täna metsa minna.
Mis tänases sombuses kevadvihmas ei tundnud enam nii väga hea mõte. Päeval sai ikka mitu korda käidud õues ilma katsumas, samuti silmitsetud Jaani kiriku kõrval sammuvaid inimesi - on's nad juba kapuutsid pähe tõmmanud ehk mitte.
Õhtupoole sai minek siiski teoks.
Läksime muidugi minu lemmikmetsa. Sinilillede, linnulaulu ja kevade keskele.
Kui alguses telefonid muudkui helisesid, siis lõppeks said ilmselt needki aru, et pole mõtet kolme kevadenautlejat tüüdata.
Ja oiiii kui hea metsas oli. Jälle. Koos sõpradega.
Varsti peaks seal ühel lagendikul ka pikniku maha pidama.
Ja kui minnes rääkisime kurgede elust (kui hea on, kui mees põllul teri nokib ja naine saab pesal oodata); metsas uudistasime rähni, kes liigset tähelepanu ennetades lihtsalt ära lendas; müstilisel tagasiteel kohtasime romantilist looma - hobust ja nägime rohe-rohelisi viljapõlde, siis vahetult enne Tartusse naasmist piilus ka päike pilvede vahelt.
Ilmselt ta sai aru, et me oleme teda oodanud.

Luuleline pakivahetus

Laupäeva varahommikul tunnike enne päikesetõusu koju jõudes ootas mind klaveril pakk.

Õigupoolest helistas laps mulle juba õhtul ja teatas, et mingi pakk toodi. Ma ise olin asja juba täitsa unustanud :)

Ja pakk on imeline. Selles oli kaunis riidest kott (viimasel ajal olengi riidest kottide fänn ja mulle tundub, et sellist just olengi otsinud :)), lõikelaud (just oli uut vaja!), õrnalt lõhnavad küünlad, vürtsikas ja keelele kleepuva maiguga piparmünditee apelsinitükkidega, šokolaad (mis pildilt on küll puudu, lapsed jõudsid enne jaole :))

Igatahes on see pakk väga südamlik ja läks mulle hinge. Tundub, nagu pakisaaja tunneks mind. Või siis olengi ma selle Artur Alliksaare luuletuse moodi:

Hea on aeg-ajalt kerkida maapinnalt
ja hullata hõljudes.
Aga pingutada tuleb palju.
Enne ja pärast.
Tuleb küünitude kõrgusisse
ja kummarduda kuristike põhja.
Kui maitsvad on rõõmud
kui neid rüübata väikesil sõõmel!
Leiba ja leina annab elu palumatagi.
Mõni maik kleepubki keelele.
Mõni hääl ei kao enam kunagi kõrvust.

AITÄH, KUUKALA!

Kuidas me tõugul ajud sassi ajasime

Täna oli taas üks vahva kevadpäev. Kuigi pilvisem, kui mõned varasemad.
Aga selle eest sadas umbes kella kolme ajal äikest. Sellise korraliku paduvihmasahmakuga. Õues läks kõik klaarimaks.
Siis mõtlesingi lastega, et läheks oma sinilillemetsa. Ja see oli hea mõte - sellist sinetust, nagu seal oli, nägime viimati mullu.



Nautisime seal olemist kohe täiega, ronisime sinilillemägedel ja -orgudes.
Seda idülli nähes olen ma kindlalt veendunud, et ühel järgmisel päikeselisel pärastlõunal lähen ma sinna olema. Istun mäeserval, vaatan raudteel sibavaid ronge võis siis ka mitte. Aga lihtsalt naudin. Kevadet.

Aga meie kaasa korjatud lillekimbukesega tuli kaasa ka üks tilluke tõuk. Kelle pärast lapsed olid terve tee mures. Sest nende arvates keeras tee Tartusse tõugu pea sassi. Loodetavasti aga ehk siiski mitte, sest tema koduks sai meie majaesine sirelipõõsas.
Ja sassis peaga tõugud on päris hirmuäratavad.

Oma aeg

Hea on endale aeg-ajalt meelde tuletada, et asjad juhtuvad täpselt siis, millal nad juhtuma peavad.
Aga ikka on vahest tunne, nagu ütles armas Kerts, et pilvepiiril istub mingi habemega mees, tõmbab niite, vaatab alla, itsitab omaette ja siis tõmbab jälle...

Lummus

Olen küll vanaks elanud, kuid ikka kohtan inimesi, kes mind kogu oma olemuse, südameheaduse, tarkuse ja sõnadega lummavad.
Sellise inimesega koos olles tunduks, nagu oleks osaline mingis väga lahedas filmis, sest nii unenäoline tundub kõik.
Ja kui mõnest unenäost ei taha ärgata, siis praegu on mõnikord olukord vastupidine - kuidagi ei tahaks uinuda, sest muidu saab film otsa.
Ja tegelikult on see selline asi, et ma ei oskagi seda kõike sõnadesse panna.
Ja ei tahakski, sest nii võib midagi ära rikkuda.
Sest lummus on õrn ja läbipaistev nagu öine udu. Vaikne ja harras. Olemine.

Märgid

Nii-nii.
Juurikas oma kevadhoroskoobiga räägib ilmselt sulaselget tõtt ja peaks hakkama ruttu suurt raha kokku ajama.
Lähen mina ühele armsale sünnipäevapärastlõunale. Ja - sealseks suurimaks sünnipäevakingiks on minu horoskoobis mainitud meeslaulja esinemine. Ja mis on tema esimene laul.
Muidugi, õige! Klaver!
Kuna selle horoskoobi üle sai nii palju naerdud, oli olukord minu jaoks väga naljakas.
Kuigi tegelikult on laul ju ilus :)
Ja siis nüüd kõik koos: Päevinäinud tiibklaver uhkelt üksinda....

Kevadidüll

Jaapanis hakkasid õitsema kirsid. See tähendab puhkemist, loomist ja rõõmu.
Ka meil oli täna selline mõnus päev, kus kodust välja tormates ei pidanud mantlihõlmu kinni toppima ning moe pärast kaela visatud sallgi oli liiast mis liiast.
Sest kevad õilmitseb täiel rinnal!
Mida muud tähendavad teekonnal pealinna kohatud tegelased - üle tee lennanud kollane liblikas ning arvukad toonekured teeäärsetes pesades.
Ja päike, mis oli nii soe-soe, et Mäos hakkas kahju sellest, et pealinna kuidagi jalutada ei jaksa.
Idüll oli nii täiuslik, et oleks tahtnud jõuda ka merd kaema.
Täna ei jõudnud, järgmine kord aga kindlasti.
Ja pea need kirsidki meil siin õitevahtu ei mattu...