Otsus kodus üksi ja õnnetu olla päädib tavaliselt ikka mõne tõve ligihiilimisega. Et ma sellest juba ei õpi. Aga paraku vahel tuleb kohe selline suur kurbus ja enesehaletsus peale.
Sellele vastukaaluks käisin täna personaaltreenerilt konsultatsiooni saamas ja olen tulemusega väga rahul. St et endal on ikka hullult arenguruumi, aga pagas, milliseid harjutusi ja kuidas teha, on põhjatu. Jätkuks seda enesedistsipliini vaid.
Lisaks suunas taastusraviarst mu ka füsioterapeudi vastuvõtule ning ravivõimlemissegi.
Kuid kõige kroon on metsakaamera - kui üleeile päeval nägin platsil tuvisid ringi siblamas ja eile ühte kährikut üle tormamas, siis täna kaamera käivitudes tervitas meid üks rebane ja nüüd on seitsmepealine metsseakari juba üle kahe tunni seal tuhlanud. Mõnus! Eriti lastele, kes on kaamerat tõelise hasardiga jälgimas.
neljapäev, jaanuar 31, 2008
teisipäev, jaanuar 29, 2008
Esimesed ehted
Nii tore, et inimestel on võimalik veel vanaski eas teha asju esimest korda.
Nii käisin ma eelmisel nädalal esimest korda Tallinnas söömas vahvas kohas mille pealkiri on Olde Hansa.
Ja Tallinnas oli üldse mõnus. Palju kohtumisi eranditult toredate inimestega. Ja seetõttu võrdus ühepäevane käimine peaaegu nädalase puhkusega - nii vaheldusrikas ja
lõõgastav oli see.
Ja täna sain valmis oma elu esimese ehtekomplekti. Ise olen rõõmus :) - loodetavasti nende ehete saaja ka.
Nii käisin ma eelmisel nädalal esimest korda Tallinnas söömas vahvas kohas mille pealkiri on Olde Hansa.
Ja Tallinnas oli üldse mõnus. Palju kohtumisi eranditult toredate inimestega. Ja seetõttu võrdus ühepäevane käimine peaaegu nädalase puhkusega - nii vaheldusrikas ja
lõõgastav oli see.
Ja täna sain valmis oma elu esimese ehtekomplekti. Ise olen rõõmus :) - loodetavasti nende ehete saaja ka.
esmaspäev, jaanuar 21, 2008
Muusika vastavalt meeleolule
Ohh seda naise muutlikku meelt...
Tegin täna muusikatesti ja tänaste tulemuste järgi on siis asjalood nii :)
Ja et see pilt on NII nunnu, ma kohe pean selle tulemuse siia panema.
Tegin täna muusikatesti ja tänaste tulemuste järgi on siis asjalood nii :)
Ja et see pilt on NII nunnu, ma kohe pean selle tulemuse siia panema.
Powered By - Top Phone Cards Site
Esimene kampsik
Nii, täna sain valmis oma elu esimese kampsuni. Õigupoolest olen pool kampsunit varem ka kudunud, koolis käsitöötunnis. Aga seal sai kampsunist vest, sest varrukaid ma küll enam kududa ei viitsinud.
Aga esimene päris valmis kampsik valmis pojale.
Sai selline suur ja lötakas, aga talle just sellised meeldivad. Juba tahtis sellega homme kooli minna. Aga meil on ju õues soe kevad. :)
Ootame esimesed külmakraadid ära.
Ja kui mitte enne, siis Otepääle MM-ile minnes kulub see igatahes marjaks ära.
Aga esimene päris valmis kampsik valmis pojale.
Sai selline suur ja lötakas, aga talle just sellised meeldivad. Juba tahtis sellega homme kooli minna. Aga meil on ju õues soe kevad. :)
Ootame esimesed külmakraadid ära.
Ja kui mitte enne, siis Otepääle MM-ile minnes kulub see igatahes marjaks ära.
reede, jaanuar 18, 2008
Esikaanelugu
Laps rääkis eile õhinal, kuidas ta nägi teel kooli praegust üsnagi populaarset, ka lastele tuntud lavastajat ja näitlejat O.S.-i.
O.S. olnud riietunud sellistesse kakavärvi riietesse ja kapuuts olnud silmini peas. Ja. Siis sülitanud ta maha. Mitu korda.
Laste arvates peaksin ma sellest esikaane loo tegema.
Siis rääkisin lastega natuke ajakirjandusest. Ja sellest miks ma sellest esikaanelugu teha ei saa, kuigi see isegi mõnes mõttes vääriks (kesse siis maha sülitab!).
Ja siis lapsed teatasid, et Rita Skeeter oleks sellest küll kohe suure artikli kirjutanud. Sest tema olnud selline, et kohe kui midagi vastikut teada sai, kirjutas sellest loo. Ja pealegi olnud tal lohelõuasulg - et kui seda imeda veidi, saavad kirja täpselt vastupidine jutt tegelikult räägitust.
Vot nii.
Ja ma vist ikka pean Harry Potteri lugemise ükskord ette võtma.
O.S. olnud riietunud sellistesse kakavärvi riietesse ja kapuuts olnud silmini peas. Ja. Siis sülitanud ta maha. Mitu korda.
Laste arvates peaksin ma sellest esikaane loo tegema.
Siis rääkisin lastega natuke ajakirjandusest. Ja sellest miks ma sellest esikaanelugu teha ei saa, kuigi see isegi mõnes mõttes vääriks (kesse siis maha sülitab!).
Ja siis lapsed teatasid, et Rita Skeeter oleks sellest küll kohe suure artikli kirjutanud. Sest tema olnud selline, et kohe kui midagi vastikut teada sai, kirjutas sellest loo. Ja pealegi olnud tal lohelõuasulg - et kui seda imeda veidi, saavad kirja täpselt vastupidine jutt tegelikult räägitust.
Vot nii.
Ja ma vist ikka pean Harry Potteri lugemise ükskord ette võtma.
Lõvist, nõiast ja riidekapist
Eile käisin koos pojaga teatris. Vaatamas seda.
Ja enne kui tekivad küsimused, siis ainult ühe lapsega käisin seepärast, et teine nägi selle etenduse juba detsembris ära. Kui käidi koos klassiga teatris. Poeg oli aga kolehaiguse küüsis.
Aga ma pean ütlema, et kuigi lastele pakkus see etendus kohati nalja ja minagi muigasin mõne koha peal kohe korralikult, ei ole vist hea mõte võtta repertuaari tükki, mis loona on hiljaaegu kinoekraanilt nähtud.
Sest kinos nähtu oli kogu loona, stoori ja efektidena niivõrd kaasahaarav ja võimas, et teatrietendus jäi kohe kõvasti-kõvasti selle varju.
Ja kohati isegi vist ei oleks etendust mõistnud, kui filmi poleks varasemalt näinud - nii kokkupressitud ja kahvatu oli see.
Mu poeg arvas ka, et film oli palju parem. Kuid etendus meeldis talle ka. Ilmselt see ongi pigem siis lastele suunatud etendus kui nende emmedele-issidele.
Ja mis kõige tähtsam - headus ju ikkagi võidab. Lõpuks.
Ja enne kui tekivad küsimused, siis ainult ühe lapsega käisin seepärast, et teine nägi selle etenduse juba detsembris ära. Kui käidi koos klassiga teatris. Poeg oli aga kolehaiguse küüsis.
Aga ma pean ütlema, et kuigi lastele pakkus see etendus kohati nalja ja minagi muigasin mõne koha peal kohe korralikult, ei ole vist hea mõte võtta repertuaari tükki, mis loona on hiljaaegu kinoekraanilt nähtud.
Sest kinos nähtu oli kogu loona, stoori ja efektidena niivõrd kaasahaarav ja võimas, et teatrietendus jäi kohe kõvasti-kõvasti selle varju.
Ja kohati isegi vist ei oleks etendust mõistnud, kui filmi poleks varasemalt näinud - nii kokkupressitud ja kahvatu oli see.
Mu poeg arvas ka, et film oli palju parem. Kuid etendus meeldis talle ka. Ilmselt see ongi pigem siis lastele suunatud etendus kui nende emmedele-issidele.
Ja mis kõige tähtsam - headus ju ikkagi võidab. Lõpuks.
esmaspäev, jaanuar 14, 2008
Katustetagust päikest püüdmas
Tänasel lõunapausil võtsin kohvitassi ja suundusin õue Tõnissoni juurde pingile päikest püüdma. Jaanika tuli seltsiks kaasa.
Ukse ees kohatud Aivi vaatas meid, pilk täis hämmeldust. Ja lohutas, et paari kuu pärast päike tuleb.
Tegelikult oli ta juba täna olemas. Ainult katuste taga.
Ja õhk oli nii selge.
Kaua ei saanud õues aga olla. Sest selges õhus oli tunda talvejahedust. Ja vanainimese kondid seda niivägahästi ei talu.
Ukse ees kohatud Aivi vaatas meid, pilk täis hämmeldust. Ja lohutas, et paari kuu pärast päike tuleb.
Tegelikult oli ta juba täna olemas. Ainult katuste taga.
Ja õhk oli nii selge.
Kaua ei saanud õues aga olla. Sest selges õhus oli tunda talvejahedust. Ja vanainimese kondid seda niivägahästi ei talu.
pühapäev, jaanuar 13, 2008
Head mõtted
Olen viimase nädala jooksul töö tõttu puutunud puutunud kokku väga vahvate inimestega. Järgnevalt nende mõtteid, mis tunduvad nii lihtsad, kuid mida tasub endale aeg-ajalt meelde tuletada.
* Kui ise naeratad, muhelevad ka teised vastu. Ja ühest naeratusest muutub kogu maailm pisut rõõmsamaks. (seda ütles üks vaimupuudega noormees)
* Üht tööd tehes saab puhata teisest.
* Tee seda, millesse usud, usu sellesse, mida teed – kõik muu on jõu ja aja raiskamine.
* Miski ei parane muretsedes. Muretsemine on kõige suurem energia raiskamine üldse.
* Tee ära mis pead, kuid ära jäta mingil juhul tegemata seda, mida sa väga tahad teha.
* Kui ise naeratad, muhelevad ka teised vastu. Ja ühest naeratusest muutub kogu maailm pisut rõõmsamaks. (seda ütles üks vaimupuudega noormees)
* Üht tööd tehes saab puhata teisest.
* Tee seda, millesse usud, usu sellesse, mida teed – kõik muu on jõu ja aja raiskamine.
* Miski ei parane muretsedes. Muretsemine on kõige suurem energia raiskamine üldse.
* Tee ära mis pead, kuid ära jäta mingil juhul tegemata seda, mida sa väga tahad teha.
Töine hommik pärast unetut ööd
Kassile on vist kevad pähe löönud.
Kuidas muidu seletada seda, et ta on öö otsa lakkamatult sisse-välja nõudnud. Ja et ta ise aknaid avada ei oska, pidin mina aknahoidjat mängima. Masendav.
Ja tänast hommikut ei ole õnnistatud ka võimalusega magada, sest pean hoopis ühe artikli valmis kirjutama.
Tegelikult mulle pühaapäevahommikused kirjatunnid meeldivad. Pere magab veel ja õueski on kõik nii vaikne-vaikne. Ja ükski telefon ei helise kuskil ja kolleeg ei räägi valjuhäälselt maailma alustalasid kõigutavaid probleemidest. Näiteks prügist või muust säärasest.
Rüüpan nüüd kohvi ja asun tööle.
Minu tervituslugu auväärt lugejaile on täna see.
Kuidas muidu seletada seda, et ta on öö otsa lakkamatult sisse-välja nõudnud. Ja et ta ise aknaid avada ei oska, pidin mina aknahoidjat mängima. Masendav.
Ja tänast hommikut ei ole õnnistatud ka võimalusega magada, sest pean hoopis ühe artikli valmis kirjutama.
Tegelikult mulle pühaapäevahommikused kirjatunnid meeldivad. Pere magab veel ja õueski on kõik nii vaikne-vaikne. Ja ükski telefon ei helise kuskil ja kolleeg ei räägi valjuhäälselt maailma alustalasid kõigutavaid probleemidest. Näiteks prügist või muust säärasest.
Rüüpan nüüd kohvi ja asun tööle.
Minu tervituslugu auväärt lugejaile on täna see.
laupäev, jaanuar 12, 2008
Kunstielamus
Täna võtsime koos tüdruklapsega jalad kõhu alt välja ja läksime vaatama Tartu kunstnike traditsioonilist aastalõpunäitust, mille kohta on ajalehestki saanud lugeda.
Mina aga ei oleks niiväga nõus, et tegu on keskpärase näitusega, pigem on see suurepärane näitus, mis on andnud võimaluse oma põnevaid töid eksponeerida ka noorematel ja vähetuntud loojatel. See, kui vanad koolkondadesse kuuluvad korüfeed ei pea vajalikuks oma taieseid kunstiringkondadest kostvate intriigide tõttu esitleda, on ju puhtalt nende enda probleem.
Ja väide, et näituselt ei leia nende kunstnike töid, keda kunstihuviline ootaks, ei pea minu meelest samuti sugugi paika. Aga eks tegelikult nende arvustustega ju olegi nii, et kriitik esindab selles eelkõige enda isiklikku maitset.
Oma südamepõhjas ja tihti olen ju minagi pigem vana kooli (pisut ehk pallaslikugi) kunstivoolu austaja. Ja nii oli minu üks lemmikpilte Liive Koppeli Lõuna-Eesti maastik, mis lausa naelutas enda ette. Ja kui ma oleksin kunstikoguja või mul oleks lihtsalt vaba raha, ostaksin sellelt näituselt just selle töö endale kuju.
Samas oli näitusel aga teisigi vanameistreid.
Minu lemmikuks said aga lisaks eelpoolnimetatule veel ka Mati Leppiku "The King" - see oli lummav ja sümbolistlik ja veidi salvadordalilik pilt, milles oli perspektiivi ja sügavust ja mahedust ja sära. Ning Anne Vasari akt oli ka hea, selles oli meeleheitlikku naiselikku tundelisust ja samas võib sellest kurva tujuga leida kurbi emotsioone ning rõõmsana helgust ja positiivsust.
Ja Malev Toome digiprinditud fotod meeldisid ka, ma olen alati arvanud, et loodus on täis maalilisi hetki, kui neid osata näha. Ja koos lapsega uurisime neid töid ikka tükk aega, sest ta lihtsalt ei uskunud, et need on fotod :)
Lahe on ka see, et kunstnikud kasutavad ebatraditsionaalseid raame - Peeter Krosmann oli oma töö pannud vana aknaraami sisse ning Märt Rannast kasutas sootuks sellist kõduneva ilmega puitu, mis sobis tema töödele väga-väga hästi!
Aga minu lapse lemmik oli Maarika Naadeli "Fööniks". Ilmselt paelus teda selle juures ka lugu "okastehnikast", mida ma tänu oma kokkupuutele kunstnikuga oskasin talle kohe pajatada.
Aga - igatahes - minge näitusele! See on veel 21. jaanuarini avatud.
Mina aga ei oleks niiväga nõus, et tegu on keskpärase näitusega, pigem on see suurepärane näitus, mis on andnud võimaluse oma põnevaid töid eksponeerida ka noorematel ja vähetuntud loojatel. See, kui vanad koolkondadesse kuuluvad korüfeed ei pea vajalikuks oma taieseid kunstiringkondadest kostvate intriigide tõttu esitleda, on ju puhtalt nende enda probleem.
Ja väide, et näituselt ei leia nende kunstnike töid, keda kunstihuviline ootaks, ei pea minu meelest samuti sugugi paika. Aga eks tegelikult nende arvustustega ju olegi nii, et kriitik esindab selles eelkõige enda isiklikku maitset.
Oma südamepõhjas ja tihti olen ju minagi pigem vana kooli (pisut ehk pallaslikugi) kunstivoolu austaja. Ja nii oli minu üks lemmikpilte Liive Koppeli Lõuna-Eesti maastik, mis lausa naelutas enda ette. Ja kui ma oleksin kunstikoguja või mul oleks lihtsalt vaba raha, ostaksin sellelt näituselt just selle töö endale kuju.
Samas oli näitusel aga teisigi vanameistreid.
Minu lemmikuks said aga lisaks eelpoolnimetatule veel ka Mati Leppiku "The King" - see oli lummav ja sümbolistlik ja veidi salvadordalilik pilt, milles oli perspektiivi ja sügavust ja mahedust ja sära. Ning Anne Vasari akt oli ka hea, selles oli meeleheitlikku naiselikku tundelisust ja samas võib sellest kurva tujuga leida kurbi emotsioone ning rõõmsana helgust ja positiivsust.
Ja Malev Toome digiprinditud fotod meeldisid ka, ma olen alati arvanud, et loodus on täis maalilisi hetki, kui neid osata näha. Ja koos lapsega uurisime neid töid ikka tükk aega, sest ta lihtsalt ei uskunud, et need on fotod :)
Lahe on ka see, et kunstnikud kasutavad ebatraditsionaalseid raame - Peeter Krosmann oli oma töö pannud vana aknaraami sisse ning Märt Rannast kasutas sootuks sellist kõduneva ilmega puitu, mis sobis tema töödele väga-väga hästi!
Aga minu lapse lemmik oli Maarika Naadeli "Fööniks". Ilmselt paelus teda selle juures ka lugu "okastehnikast", mida ma tänu oma kokkupuutele kunstnikuga oskasin talle kohe pajatada.
Aga - igatahes - minge näitusele! See on veel 21. jaanuarini avatud.
Laupäevalõunased mõtted
Jube küll, kuidas laupäevaks olen end nii tühjaks töötanud, et magan lõunani ja siis tuigun veel paar tundi unisena kohvitass näpus mööda majapidamist ringi... Õnneks on lapsed ka sama graafikuga, muidu oleks lood päris kehvad.
Muidugi ei ole see alati nii, sest kui ikka on vaja või on mingid plaanid ette võetud või kuskil külas oleme, siis teen ikka silmad varem lahti. Aga kodus, näed, naudin täiega magamist.
Ja üldse, et saaks viriseda ka - mulle ei meeldi sellised talvevihmased ilmad. Need tekitavad igasuguste viiruste levikut, talvemasendust ja üldse. Lumi ja külm võiks ruttu tagasi tulla.
Ja juba mõni aeg tagasi kerkis minu pähe teadmine, et midagi tuleb oma eluga ette võtta. Mitte isiklikus plaanis, siin kõik sujub ja viriseda üleliia pole midagi. Aga just tööalaselt.
Ühtteist olen ma juba välja mõelnud. Nüüd jääb ainult ajale arutusvõimalust anda ja lähema kuu jooksul peaks saama selgeks, kas tänavu on lootust unistuste idüllilisele igapäevaelule.
Sest järjest selgemaks saab see, et minu töö peab lubama mul ringi liikuda (mitte vaid ühe linna piires), peab lubama ka kodus tööd teha ja olema vaheldusrikas. Ja selle eest peab NORMAALSET palka ka saama. Üks selline ongi praegu silmapiiril...
Lisaks pisikesed nauditavad tööotsad, mida ma ju juba praegu mõnuga teen ja vabatahtlik sotsiaaltööalane tegevus.
Muidugi ei ole see alati nii, sest kui ikka on vaja või on mingid plaanid ette võetud või kuskil külas oleme, siis teen ikka silmad varem lahti. Aga kodus, näed, naudin täiega magamist.
Ja üldse, et saaks viriseda ka - mulle ei meeldi sellised talvevihmased ilmad. Need tekitavad igasuguste viiruste levikut, talvemasendust ja üldse. Lumi ja külm võiks ruttu tagasi tulla.
Ja juba mõni aeg tagasi kerkis minu pähe teadmine, et midagi tuleb oma eluga ette võtta. Mitte isiklikus plaanis, siin kõik sujub ja viriseda üleliia pole midagi. Aga just tööalaselt.
Ühtteist olen ma juba välja mõelnud. Nüüd jääb ainult ajale arutusvõimalust anda ja lähema kuu jooksul peaks saama selgeks, kas tänavu on lootust unistuste idüllilisele igapäevaelule.
Sest järjest selgemaks saab see, et minu töö peab lubama mul ringi liikuda (mitte vaid ühe linna piires), peab lubama ka kodus tööd teha ja olema vaheldusrikas. Ja selle eest peab NORMAALSET palka ka saama. Üks selline ongi praegu silmapiiril...
Lisaks pisikesed nauditavad tööotsad, mida ma ju juba praegu mõnuga teen ja vabatahtlik sotsiaaltööalane tegevus.
teisipäev, jaanuar 08, 2008
Uued tuuled ja tegemised
Nii, siin on meie eesolevad projektid:
ja sellele lisaks
Meie seepärast, et seekord osaleb vahetustes ka minu tütar Sigrid, kes on eelmistest pakivahetustest nii suures vaimustuses olnud. Ja ta on suur käsitöösõber ka. Täna on ta pärast ankeetide täitmist nii ärevil, nagu ta pole seda tükk aega olnud. Eks saame kahe peale ikka hakkama :)
ja sellele lisaks
Meie seepärast, et seekord osaleb vahetustes ka minu tütar Sigrid, kes on eelmistest pakivahetustest nii suures vaimustuses olnud. Ja ta on suur käsitöösõber ka. Täna on ta pärast ankeetide täitmist nii ärevil, nagu ta pole seda tükk aega olnud. Eks saame kahe peale ikka hakkama :)
Stressisöömine
Üle pika aja tundsin täna, et nüüd on aeg niikaugel, et tuleb süüa sellepärast, et pingelisi tegemisi ära unustada. Sest juhe jooksis kokku ja midagi muud enam teha ei jaksand.
Sellest sain aga ruttu üle. Enne ei olnd aega stressisöömaaega ette võtta, kui koju jõudes.
Laste kommikausist leidsin paar lehmakese kommi - teate, selliseid, nagu meie lapsepõlves olid. Sellised tihked, venivad ja oi-kui-magusad.
Sõin need kaks tükki ära ja siis läks süda pahaks.
Pärast suure koguse vee joomist hakkas kergem.
Ja stress läks nagu niuhti. Ja magusaisu ka.
Sellest sain aga ruttu üle. Enne ei olnd aega stressisöömaaega ette võtta, kui koju jõudes.
Laste kommikausist leidsin paar lehmakese kommi - teate, selliseid, nagu meie lapsepõlves olid. Sellised tihked, venivad ja oi-kui-magusad.
Sõin need kaks tükki ära ja siis läks süda pahaks.
Pärast suure koguse vee joomist hakkas kergem.
Ja stress läks nagu niuhti. Ja magusaisu ka.
laupäev, jaanuar 05, 2008
Vaikus enne tormi?
Ilmateated lubasid tänaseks (pühapäevaks) tuult, tormi ja lumesadu. Omal kombel ma isegi rõõmustasin selle üle, sest me elame ju ikkagi ühel Põhjamaadest. Ja mulle meeldivad talvised lumeilmad.
Aga - täna säras päike taevas rõõmsalt ja oli teistmoodi ideaalne talveilm. Kui veel lund ka olnuks. Tuult ja tuisku ei paistnud aga kuskilt, ka pool tundi tagasi valitses pea tuuletus. Vähemalt Karlovas ja Tammelinnas.
On´s see kõik vaikus enne tormi?
Aga - täna säras päike taevas rõõmsalt ja oli teistmoodi ideaalne talveilm. Kui veel lund ka olnuks. Tuult ja tuisku ei paistnud aga kuskilt, ka pool tundi tagasi valitses pea tuuletus. Vähemalt Karlovas ja Tammelinnas.
On´s see kõik vaikus enne tormi?
Nostalgia
Täna sooritasin uue aasta esimese suurema ostu. Ostsin uue juukselõikusmasina, sest vana oli meid pea 10 aastat truult teeninud, kuid nüüd keeldus see mõistlikult juukseid lõikamast.
Uuega läks pojale soengu tegemine aga nagu valatult.
Ühtlasi meenus meile mõlemale, et kui ta oli väike, siis kehastus ta pärast igat juukselõikust ümber siiliks. Ja käis kõigile tork-tork tegemas.
Lapsed kasvavad ruttu.
Uuega läks pojale soengu tegemine aga nagu valatult.
Ühtlasi meenus meile mõlemale, et kui ta oli väike, siis kehastus ta pärast igat juukselõikust ümber siiliks. Ja käis kõigile tork-tork tegemas.
Lapsed kasvavad ruttu.
neljapäev, jaanuar 03, 2008
Pakane
Mulle meeldib, et kraadiklaas on eile õhtust saati lakkamatult näidanud 13 külmakraadi. Mulle meeldib isegi mütsi selle pakasega kanda - hakkan vist vanaks jääma.
Mulle meeldivad jõuluajast linnatänavaile jäänud tuled, mis külma käes kiirgavad erilist valgust. Mulle meeldib, et lubatakse lund.
Ja juba järgmisel nädalal on Tartus lootust nautida nii suusa- kui uisurõõme (vihje: lugege esmaspäevast ajalehte).
See ei saa ju olla midagi muud, kui ainult meeldiv!
Kuigi mu tervis paneb asja veidi teisiti hindama - täna sain asjatundlike inimestega rääkides aru, et ühe hea spetsialisti juurde pääsemiseks pean kasutama keerulisi tutvuste teid. Esimest korda elus. Sest oma seljahädaga ei saa ma lihtsalt niisama edasi elada ja valuvaigiste toel tööl käia. Aga just seda perearst täna lihtsalt soovitas. Peab ju olema ka valuvaigistiväliseid lahendusi.
Seega - suusamäele ma tänavu targu ei roni. Aga mõned tiirud Tähtveres tahaks ometi teha. Ja uisutada ka. Nõrkemiseni.
Mulle meeldivad jõuluajast linnatänavaile jäänud tuled, mis külma käes kiirgavad erilist valgust. Mulle meeldib, et lubatakse lund.
Ja juba järgmisel nädalal on Tartus lootust nautida nii suusa- kui uisurõõme (vihje: lugege esmaspäevast ajalehte).
See ei saa ju olla midagi muud, kui ainult meeldiv!
Kuigi mu tervis paneb asja veidi teisiti hindama - täna sain asjatundlike inimestega rääkides aru, et ühe hea spetsialisti juurde pääsemiseks pean kasutama keerulisi tutvuste teid. Esimest korda elus. Sest oma seljahädaga ei saa ma lihtsalt niisama edasi elada ja valuvaigiste toel tööl käia. Aga just seda perearst täna lihtsalt soovitas. Peab ju olema ka valuvaigistiväliseid lahendusi.
Seega - suusamäele ma tänavu targu ei roni. Aga mõned tiirud Tähtveres tahaks ometi teha. Ja uisutada ka. Nõrkemiseni.
Mida teha lärmakate kolleegidega?
Töötan kontoris, kus juba töö iseloomust lähtuvalt on olukord kohati liigagi lärmakas ja enda töö tegemiseks vajalik ümbritsevast väljalülitamisoskus on vägagi oluline ja vajalik.
Ja kannatliku ja rahumeelse inimesena oskan ma seda täielikult ning talun ka päris palju.
Täna läks aga kops üle maksa. Kui teisel pool lauda visati korda viis telefonitoru kogu meherammu appi võttes hargile ja röögiti sealjuures koletuma häälega.
Minu tavapärane leebe kolleegi tänavale jalutama suunamine siinkohal ei töötand. Ja samaga ma ka vastata ei saa, sest mu hääl ei kanna seda ealeski välja.
Mida peaks sellistes olukordades tegema?
Ja kannatliku ja rahumeelse inimesena oskan ma seda täielikult ning talun ka päris palju.
Täna läks aga kops üle maksa. Kui teisel pool lauda visati korda viis telefonitoru kogu meherammu appi võttes hargile ja röögiti sealjuures koletuma häälega.
Minu tavapärane leebe kolleegi tänavale jalutama suunamine siinkohal ei töötand. Ja samaga ma ka vastata ei saa, sest mu hääl ei kanna seda ealeski välja.
Mida peaks sellistes olukordades tegema?
Kurbus
Täna autoga sõites meenus mulle asi, mis mind aasta viimasel päeval väga kurvaks tegi. Ja vihaseks. Ja mõlemat korraga.
Nimelt oli keegi tainapea otsustanud, et tal on meie auto ratastelt ilukilpe vaja. Ja võtnud need, kõik neli loomulikult korraga, et oleks kena komplekt.
Ja kui ma selle avastasin, tundsin ma tegelikkuses, et ma olen väga abitu. Ja ei tea, kuidas sellistes olukordades käituda. Ka politsei ei leia neid ilukilpe ju ilmapeal üles.
Käisin juba poes vaatamas, palju uued maksavad.
Nimelt oli keegi tainapea otsustanud, et tal on meie auto ratastelt ilukilpe vaja. Ja võtnud need, kõik neli loomulikult korraga, et oleks kena komplekt.
Ja kui ma selle avastasin, tundsin ma tegelikkuses, et ma olen väga abitu. Ja ei tea, kuidas sellistes olukordades käituda. Ka politsei ei leia neid ilukilpe ju ilmapeal üles.
Käisin juba poes vaatamas, palju uued maksavad.
kolmapäev, jaanuar 02, 2008
364 päeva aasta lõpuni ehk 2007 sai äkki otsa
Head uut aastat, armsad sõbrad!
Nii see aasta läkski, viimastel päevadel ei jõudnud enam postitusi lisada. Rääkimata aasta esimesest päevast - 2008. aasta saabus vägagi meeldivas seltskonnas ja nii suutsin ma aasta esimesed seitse tundi vapralt üleval olla, külalisi võõrustada, ohjeldamatult rääkida (seda muidugi vist isegi liiga palju, tundub tagantjärgi :)) ja DJ-ks kehastuda.
Ühesõnaga, oli lõbus, nagu sellel ajal ikka olema peab.
Ja üks suur erinevus võrreldes varasemate aastatega oli ka - meil oli oma tulevärk tänu Tiidule. Mis mulle, vanale pabistajale, tähendas muidugi ohjeldamatut hirmu, et ega miski asi vales kohas lahti ei lähe (minu elutoas näiteks :) - mul pole kunagi varem olnud OMA kodus niipalju lõhkeainet), kuid Tiidule endale hullu askeldamist.
Aga lastel oli kohe täiega põnev.
Ja tore oli see, et laulda sai. Nii ETV "Klaver põõsas" saate järgi (kuigi ma ikka ei saa aru, miks peab sellisele laulule nagu "Õllepruulija" teksti alla jooksma panema :)) ja Huko juhatatud "Ma lätsi läbi Tsergo küla" viisil.
Ehk on see kõik lootus, et uus aasta tuleb parem, kui varasemad.
Vähemalt ei ole ma seda lootmast sinisilmselt väsinud, kuigi möödunud aasta hõõrus mu roosasid prille ikka oluliselt tumedamaks küll. Aga sellest kõigest kunagi edaspidi.
Nii see aasta läkski, viimastel päevadel ei jõudnud enam postitusi lisada. Rääkimata aasta esimesest päevast - 2008. aasta saabus vägagi meeldivas seltskonnas ja nii suutsin ma aasta esimesed seitse tundi vapralt üleval olla, külalisi võõrustada, ohjeldamatult rääkida (seda muidugi vist isegi liiga palju, tundub tagantjärgi :)) ja DJ-ks kehastuda.
Ühesõnaga, oli lõbus, nagu sellel ajal ikka olema peab.
Ja üks suur erinevus võrreldes varasemate aastatega oli ka - meil oli oma tulevärk tänu Tiidule. Mis mulle, vanale pabistajale, tähendas muidugi ohjeldamatut hirmu, et ega miski asi vales kohas lahti ei lähe (minu elutoas näiteks :) - mul pole kunagi varem olnud OMA kodus niipalju lõhkeainet), kuid Tiidule endale hullu askeldamist.
Aga lastel oli kohe täiega põnev.
Ja tore oli see, et laulda sai. Nii ETV "Klaver põõsas" saate järgi (kuigi ma ikka ei saa aru, miks peab sellisele laulule nagu "Õllepruulija" teksti alla jooksma panema :)) ja Huko juhatatud "Ma lätsi läbi Tsergo küla" viisil.
Ehk on see kõik lootus, et uus aasta tuleb parem, kui varasemad.
Vähemalt ei ole ma seda lootmast sinisilmselt väsinud, kuigi möödunud aasta hõõrus mu roosasid prille ikka oluliselt tumedamaks küll. Aga sellest kõigest kunagi edaspidi.
Tellimine:
Postitused (Atom)